Infarktijärgne jälgimine võib päästa elu

Pärast infarkti peaks pöörduma esimese kuu jooksul perearsti poole, kes koostab plaani tervisliku seisundi jälgimiseks. Foto: john rowley/picture alliance/moodboard/Scanpix

Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogi ja müokardiinfarktiregistri teadusnõukogu esimehe Tiia Ainla sõnul on infarktihaige suure suremusriskiga haige just esimese aasta jooksul, mistõttu võib patsiendi jälgimine ja vajalike meetmete õigeaegne kasutuselevõtt päästa tema elu.

Kõik ei sõltu muidugi ainult perearstist – väga palju sõltub ka patsiendi enda teadlikkusest ja oskusest oma tervisemurele õigel ajal piisavalt tähelepanu pöörata, sest ravitulemuse seisukohalt on ajafaktor ägeda müokardiinfarktiga (ÄMI) haigetel äärmiselt tähtis, kirjutab Med24.

Müokardiinfarktiregistri (MIR) järgi on Eestis üks probleem patsientide haiglaeelne viivitus esmase meditsiinilise kontaktini – enam kui pooltel südamelihaseinfarkti juhtudel on see pikem kui kaks tundi. Ainla sõnul ei ole haiglaeelse viivituse põhjuste täpse kaardistamiseni siiski veel jõutud.

«Üsna raske on teha üldistusi ka oma kogemuste põhjal, kuid jääb mulje, et patsiendid ei oska tekkinud vaevusi seostada südamelihaseinfarktiga, seda eriti juhtudel, kui on tegemist atüüpiliste vaevustega,» rääkis Ainla. Tema sõnul esinevad MIR andmete põhjal ainult kahel kolmandikul patsientidest ägeda südamelihaseinfarkti tüüpilised sümptomid. Ülejäänutel esinevad atüüpilise kaebused nagu näiteks õhupuudus ja väsimus. «Lisaks sümptomite valele tõlgendamisele arvatakse mõnikord millegipärast, et kohe ei ole vaja abi otsida, vaid tuleb hoopis loota sümptomite möödumisele ja pöörduda perearsti vastuvõtule. See on põhimõtteliselt vale arusaam,» rääkis Ainla. Kurbade tagajärgede vältimiseks võiks tema sõnul abi olla nii elanikkonna kui ka meditsiinitöötajate teadlikkuse suurendamisest.

Selle kohta, mis toimub infarktihaigega pärast haiglaravil viibimist, puuduvad aga Ainla sõnul usaldusväärsed andmed. Tema hinnangul tuleb suhtuda suure kriitikaga maailmapanga hiljutise analüüsi tulemustesse, mis puudutavad infarktihaigetele haiglast väljakirjutamisel määratavaid ravimeid.

«Julgen väita, et need andmed ei peegelda kaugeltki tegelikku situatsiooni ja näitavad meid põhjendamatult halvas valguses. Meil on olemas ägeda südamelihaseinfarktiga haigete ravikäsitlust hindava kolme kliinilise auditi tulemused ja MIRi andmed, mille alusel teatud ravimigruppide esindajate kasutamissagedus ei ole oluliselt halvem võrreldes teiste Euroopa riikidega,» selgitas ta.

Haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Katrin Romanenkov nentis, et Maailmapanga ja kliiniliste auditite tulemuste erinevuste tuvastamine nõuaks põhjalikumat analüüsi: «Praegu sellist võrdlust tehtud ei ole. Kuid võime arvata, et tulemused erinevad, sest kasutatud on erinevaid metoodikaid. Maailmapanga analüüsis võeti arvesse kõik patsiendid, kuid kliiniliste auditite puhul võeti valimisse teatud arv ravijuhte.»

Küll aga nõustus kardioloog maailmapanga teise järeldusega, mille kohaselt jäävad infarktihaiged sageli kahe arstiabitasandi, eri- ja perearstiabi vahele nii-öelda ripakile. «Selgelt on suuremad esmatasandi arstiabi kättesaadavuse probleemid maapiirkondades, see torkab silma ka igapäevases töös. Esmatasandil on peamine roll infarktihaigete jälgimisel ja plaanitavate tegevuste koordineerimisel. Tõenäoliselt oleks abi spetsiifiliste täiendavate käsitlusjuhendite koostamisest, kui kuskilt oleks võtta nii inim- kui ka majanduslikku ressurssi,» nentis ta.

Samas rõhutas Ainla, et ka patsient ise peab oma tervise eest hoolitsema. «Näiteks püüame juba haiglas selgitada patsientidele, mida ja miks tuleb haiglajärgses perioodis (teistmoodi) teha, ning anname neile kaasa Eesti kardioloogide seltsi ettevalmistatud õppematerjali,» rääkis Ainla.

Enamiku haigete puhul eeldavad südamearstid tema sõnul, et perearst jälgib neid ning uute probleemide ilmnemisel suunab edasi kardioloogi vastuvõtule. Paraku ei ole aga praegu perearstile ette nähtud teavitust selle kohta, et tema nimistusse kuuluv patsient sattus infarktiga haiglasse, mistõttu võib äärmiselt vajalik infarktijärgne jälgimine ära jääda seetõttu, et keegi ei ole perearsti teavitanud.

Seetõttu peaksid kõik inimesed, kellel on olnud infarkt, ise pärast seda sündmust esimese kuu jooksul perearsti poole pöörduma. Perearst koostab patsiendi järgimise plaani. «Ei ole konkreetseid juhiseid, kui sageli peab haige külastama perearsti, kuid see võiks esimesel aastal toimuda kuu, kolm kuud, kuus kuud ja 12 kuud pärast infarkti. Eesmärk on soovitatud eesmärkväärtuste (näiteks kehakaal, kolesterooli, veresuhkru ja vererõhu väärtused) saavutamise kontrollimine, vajadusel ravimiannuste suurendamine või vähendamine, ravisoostumuse hindamine, elustiili muutvate nõuannete andmine, taastusravile suunamine jne,» selgitas Ainla.

Loe täismahus artiklit portaalist Med24.