«Ta rääkis päevad läbi Skype’iga intensiivis. Kui me püüdsime piirata teiste haigete heaolu pärast seda Skype’iga rääkimise aega, siis see võis teda veidikene küll solvata, jah,» meenutab Mähar.
«Kui hommikul Viljandi kiirabisse läksime ja seal avastati röntgenis kahepoolne kopsupõletik, öeldi, et õige oli kohe kiirabisse tulla, muidu võinuks olla hilja,» ütleb Dõbko ning tunnistab, et temale Viljandi arsti suhtumine ei meeldinud, see oli olnud ükskõikne ja põlastav.
«Mulle rääkisid tütred ja abikaasa, et suhtumine oli umbes selline, et laseme teid teda vaatama, sest ei tea, kas ta üldse paraneb. Mis suhtumine see selline on? Kui mees palus mind Tartusse viia, kuna nad kardavad, et Viljandis ei saada hakkama, ütleb arst vastu, et ei, me teeme siin kõik ise,» räägib Dõbko. «Ma ei jäänud rahule, sest sellist suhtumist pean ma hoolimatuks. Nii ei tohi suhtuda, nagu see arst suhtus. Ta võinuks mind varemgi Tartusse saata ja võib-olla oleksin kiiremini paranenud.»
«Raske haiguse foonil kipub ikka tulema aneemia, mis on täiesti sage nähtus meie haigetel,» ütleb Mähar.
Oma jutu kinnituseks otsib doktor Mähar välja Anžela hemoglobiini näidud, mis tõepoolest läksid päev päevalt kehvemaks. Ehk et selleks ajaks, kui Anžela Tartusse jõudis oli tema hemoglobiinitase langenud sedavõrd, et naisele tuli teha vereülekanne.
«See haigusseisund oli meil täiesti kontrolli all,” ütleb doktor Mähar ja lisab, et haigega tegelesid erinevad tohtrid. “Me ei ole mitte kuidagi süüdi, et patsient haigestus ja et tema lugu just tüsistus, et me pigem püüdsime just seda olukorda lahendada.»