Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2016/05/06/5347539t1hadb7.jpg)
Kuu aega tagasi sattus Võhmast pärit nelja tütre ema ägeda hingamispuudulikkusega Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravipalatisse. Kiirabi esialgne diagnoos oleks pere hinnangul võinud lõppeda neile palju kurvemalt. Ehk naise lähedased on pahased meedikute, eelkõige kiirabiarstide ja kodumaakonnas asuva Viljandi haigla tegutsemise peale.
Kuid vaatame juhtunut järjekorras. Tartu kiirabi saab aastas oma teenindavas piirkonnas umbes 60 000 väljakutset. Seda, et kiirabi tööga rahul ei olda, tuleb ette harva. Viimase aasta jooksul on seda juhtunud umbes 15 korral. Üks neist kordadest oli laupäeval, 16. aprillil, kui kiirabi sai väljakutse Võhmasse.
«Kiirabi kuulas-kuulas, vaatasid üksteisele otsa umbes, et noh. Ma ütlesin, et äkki viime haiglasse, vaatan, et rindkere valutab, rinnus valutab, et peaks mingid pildid, asjad tegema. Aga ei, see on angiin, et kurk on punane, et võib olla sellest annab nagu selle valu. Siis tegid Diclofenaci süsti ja ütlesid, et sellise diagnoosiga me ei vii kuskile haiglasse ja läksidki minema,» räägib Zahharov.
Ehk siis patsiendi ja pere soove eirates jäeti Dõbko koju ja öeldi, et pöördugu naine esmaspäeval perearsti poole.
«Kui käis kiirabi patsiendi juures kodus, ei olnud kiirabil põhjust, ausalt, ei olnud põhjust. Kui ma oleks ise läinud sinna ja vaatand selle patsiendi üle, ei oleks ma ka seda patsienti tõenäoliselt ära viinud haiglasse. Ei oleks,» ütleb Tartu kiirabi juhatuse esimees Ago Kõrgvee. Kiirabitöötajad soovitasid Dõbkol esmaspäeval perearstile pöörduda, kuid jätsid haigele mainimata, et jälgigu ennast ja kui läheb hullemaks, siis helistage uuesti kiirabisse või pöörduge ise haiglasse. Seetõttu oli pere järgmisel hommikul paanikas, kui Dõbko ei saanud enam üldse hingata ja palus, et mees ta haiglasse viiks.
«Need kopsud olid tal ikka täitsa läbi juba. See ei olnud mingi algstaadium, et kiirabitöötaja ei kuule nüüd ära, vahet ei ole kas ta on nüüd arst või õde, ta peaks ikka ära kuulma selle. Seal peab ju olema midagi - kõriseb, pläriseb, mis ta seal teeb,» räägib Zahharov.
Kõrgvee ütleb, et sel hetkel võis olla Dõbkol juba kopsupõletik, kuid tõdeb, et 12 tundi on haiguse ja tüsistuse tekkimiseks pikk aeg.
Kõrgvee sõnul pärast kiirabi visiiti haigus lihtsalt ägenes 12 tunni jooksul kiiresti.
Haiglasse vähem kui 12 tundi pärast kiirabi käiku
Järgmisel varahommikul pärast kiirabi käimist viis Zahharov oma elukaaslase juba ise Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonda.
«Anžela Dõbko tuli Viljandi haiglasse 17. aprilli hommikul, see oli pühapäevane päev. Nad pöördusid ise meie EMOsse, see oli nende valik ja seal selgus, et pöördumine oli täiesti põhjendatud, patsient oli raske infektsiooniga,» ütleb Viljandi haigla sisekliiniku ülemarst Anne Mähar.
Haiguse alguspäevil käis Anžela ka oma perearsti juures kõrva- ja kurguvalu tõttu. Perearst soovitas võtta valuvaigisteid ning saatis naise koju. Neli päeva pärast perersti juures käiku tundis Anžela end niivõrd halvasti, et koju kutsuti kiirabi. Kuid ka kiirabi jättis naise koju.
Haiglasse pöördumise ajaks oli naine haige olnud juba viis päeva. Viimastel päevadel oli haigus ootamatult kiirelt vallandunud, mistõttu naise seisund halvenes iga tunniga.
«Algselt me teadsime, et on tegemist parempoolse kopsupõletikuga, teadmata oli vaid, mis on selle põhjustajaks,» ütleb Mähar.
«See asi oli ikka nii hull, et ma siin ikka ise ka nutsin. Et kui elad inimesega juba 18 aastat ja siis järsku vaatad, et inimene hakkab ära surema,» ütleb Zahharov.
Viljandi haiglasse pöördudes oli naise seisund keskmise raskusastmega. Kuid haiglas ei alanud kohe Dõbko tervenemine. Viljandi arst Anne Mähar ütleb, et Dõbkol olnud kopsupõletiku näol on tegemist gripi tüsistusega.
«Kuna patsient on andnud mulle nõusoleku kommenteerida tema haigusega seotud probleeme, siis võin Teile öelda, et patsient oli aastaid suitsetanud ja vaktsineerimata,» ütleb Mähar.
Gripi vastu vaktsineerib ennast Eestis aga vaid umbes 1,5 protsenti. Ehk et see, et keegi, kes pole vaktsineeritud, pöördub gripi tõttu haigla poole, ei tohiks olla meditsiinipersonalile uudiseks. «Esimesed piltdiagnostika andmed olid, et kopsupõletik oli paremal pool, siis selgus, et ka vasakul pool,» ütleb Mähar.
Uuringud ja ravimine Viljandi haiglas võtsid aega. Perele ei selgitatud täpselt, mis haigus Dõbkol on ja kui kaua sellest paranemine aega võib võtta. Seetõttu elas pere kogu see aeg teadmises, et ema elu ripub endiselt juuksekarva otsas.
«Kui ma hommikul arstidele helistasin, siis nad ütlesid, et nad tõesti ei tea, kaua ta vastu peab, et ma võin tulla oma ema vaatama,» räägib Dõbko tütar Olga Parts.
Pere palus haige viimist Tartusse haiglasse
Kärsitud, et ema ikka veel ei parane, palus pere saata naine Tartusse haiglasse. Tartu Ülikooli Kliinikumi arstide sõnul jõudis Dõbko nende juurde kahepoolse kopsupõletiku tõttu ja oli saabudes raskes üldseisundis. Ta paigutati intensiivravi osakonda, mida Zahharov kirjeldab kui akvaariumi.
«Seal kus Tartus oli intensiivis, ta oli täitsa kinnises nagu, ütleme, akvaariumis. Et kõik need medikamendid, mis talle tehti, tulid läbi…. Noh tal oli siin [näitab kaelale] arteri peale õmmeldud see kanüül. Aparaat või mis siis doseeris seda. Seal sees keegi nagu ei käinud, ta oli nagu akvaariumis. Ikka pisara võttis silma. Et kui sa ei saa millegagi aidata, siis see ongi kõige hullem,» räägib Zahharov.
Et asjad lühikese ajaga nii kriitiliseks olid kujunenud, tekitas pere jaoks taas küsimuse, et kas Viljandi haiglas tehti midagi valesti? Kuidas on võimalik, et ema on viis päeva haiglas aga tema seisund ei parane, vaid hoopis halveneb?
«Arsti juures käisin ka rääkimas iga päev, siis ta ütles, et läheb paremuse poole, analüüsid. Et vaikselt aga läheb. Aga naine just helistab mulle, et ei lähe, et tema ise tunneb, et tal on veel halvem,» meenutab Zahharov.
Viljandi haigla kinnitab, et nemad ei teinud midagi valesti.
«Oodata, et nüüd viie päevaga, mis ta meie haiglas oli, peaks saabuma tervis, on ebareaalne,» märgib Mähar.
Ehk tekib küsimus, miks meedikud, kes teadsid, et Dõbko ei parane raskest infektsioonist nii kiiresti, seda perele paremini ei seletanud?
Siin tuleb mängu uus faktor - Dõbko ei räägi eesti keelt, mis võis suhtlusel arstidega tekitada kommunikatsioonihäireid. Keeleprobleemi haigla ise ei tunnista.
«Tõrjuvat hoiakut ei saanud tekkida ka keeleprobleemist, sest me rääkisime mõlemaid keeli. Patsiendi omaksed valdasid mitut keelt ja ka meile ei olnud see probleemiks. Ma ei usu, et ka see võis sellist arusaama tekitada,» ütleb Mähar.
Tõepoolest, peale Dõbko räägivad kõik teised pereliikmed peale vene keele ka eesti keelt. Kuid ometi uskus pere tervelt viis päeva, et Dõbko võib Viljandi haiglas surra ja nad tundsid, et arstid on nende mure suhtes üleolevad.
«Kuna tegemist oli tõsise haigusega, siis ma ei arva, et tähelepanu oleks vähe olnud sellele patsiendile või tema omastele. Inimesed on erinevad ja nad taltusid, kui ma ütlesin, et teie emale on parim, kui saame temaga tegeleda, mitte ainult külastajatega,» räägib Mähar. «Mina ei näe küll ühtegi põhjust, mis see probleem on, absoluutselt. Ja tulgu julgelt küsima, seletame veel, räägime. Meie maakonna inimene, no taevas, mis siis lahti on.»
Mähar lisab, et see oli eelkõige pere soov viia Dõbko üle Tartusse, mitte haigla initsiatiiv. Ainsana oskabki doktor Mähar välja tuua asjaolu, et nad pidid patsienti intensiivravi osakonnas korrale kutsuma.
«Ta rääkis päevad läbi Skype’iga intensiivis. Kui me püüdsime piirata teiste haigete heaolu pärast seda Skype’iga rääkimise aega, siis see võis teda veidikene küll solvata, jah,» meenutab Mähar.
«Kui hommikul Viljandi kiirabisse läksime ja seal avastati röntgenis kahepoolne kopsupõletik, öeldi, et õige oli kohe kiirabisse tulla, muidu võinuks olla hilja,» ütleb Dõbko ning tunnistab, et temale Viljandi arsti suhtumine ei meeldinud, see oli olnud ükskõikne ja põlastav.
«Mulle rääkisid tütred ja abikaasa, et suhtumine oli umbes selline, et laseme teid teda vaatama, sest ei tea, kas ta üldse paraneb. Mis suhtumine see selline on? Kui mees palus mind Tartusse viia, kuna nad kardavad, et Viljandis ei saada hakkama, ütleb arst vastu, et ei, me teeme siin kõik ise,» räägib Dõbko. «Ma ei jäänud rahule, sest sellist suhtumist pean ma hoolimatuks. Nii ei tohi suhtuda, nagu see arst suhtus. Ta võinuks mind varemgi Tartusse saata ja võib-olla oleksin kiiremini paranenud.»
«Raske haiguse foonil kipub ikka tulema aneemia, mis on täiesti sage nähtus meie haigetel,» ütleb Mähar.
Oma jutu kinnituseks otsib doktor Mähar välja Anžela hemoglobiini näidud, mis tõepoolest läksid päev päevalt kehvemaks. Ehk et selleks ajaks, kui Anžela Tartusse jõudis oli tema hemoglobiinitase langenud sedavõrd, et naisele tuli teha vereülekanne.
«See haigusseisund oli meil täiesti kontrolli all,” ütleb doktor Mähar ja lisab, et haigega tegelesid erinevad tohtrid. “Me ei ole mitte kuidagi süüdi, et patsient haigestus ja et tema lugu just tüsistus, et me pigem püüdsime just seda olukorda lahendada.»
Paraku pole see ainus juhtum, kus haige kaebab meditsiinitöötaja peale. Kuid sageli pole põhjuseks arstide ja meditsiinipersonali kehvad teadmised, vaid vajaka jääb lihtsalt suhtlemisoskusest. Asi, mis siit endale kõrva taha panna, on see, et kui keegi teie lähedastest jääb haigeks ja pärast esmast ülevaatust tema seisund halveneb, siis pöörduge uuesti kiirabi poole. Kolmandal korral sõitkegi ise haiglasse kohale. Sest keegi ei hooli teie tervisest rohkem kui te ise. Ja arstide poolelt - püüd rohkem asju lihtsalt lahti selgitada hoiab ära hulganisti hilisemaid probleeme.
«Mul emotsioone on väga raske kinni hoida ja ma olen õnnelik, et see läbi sai ja ma näen oma ema sellisena nagu ta praegu on ja loodan, et läheb asi veel paremaks,» ütleb Parts.