Pahased padjasõdalased: Eesti tervishoiu alarahastatus peab lõppema

Meditsiinitöötajate protestiaktsioon Viljandi haigla ees 31. mail 2016. Foto: Marko Saarm

Teisipäeval patjadega tööle tulnud tervishoiutöötajate esindajad tunnevad küll heameelt selle üle, et nende ettevõtmine on terviseministri meelt muutma pannud, kuid väidavad, et praeguse rahastuse juures vajalikud muutused võimalikud ei ole.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juhi Heli Paluste sõnul tähendaks tervishoiutöötajate palgatõus ravijärjekordade pikenemist. «Tervishoiukuludele seab piirid haigekassa eelarve ning praeguste läbirääkimiste käigus saab arvestada olemasolevate vahenditega, milles saab paremini selgust pärast suvise majandusprognoosi laekumist. See tähendab, et juba 2017. aastal näiteks kiiremas tempos palga tõstmine peaks tulema ravijuhtude ostmise arvelt, mis omakorda pikendaks ravijärjekordi,» rääkis Paluste.

Padjasõdalased temaga nõus ei ole.

«Tervise- ja tööministri arvamus, et järjekordi pikendab arstide palgatõus, on tüüpiline poliitdemagoogia. Järjekordade peamine põhjus on arstiabi alarahastamine. Erakorralise ravi osakaal pidevalt suureneb ja plaanilist ravi oodatakse tihti nii kaua, kuni seisund nõuab vältimatut abi. Minister tunnistas eile ise, et juba praegu ei kata rahastamine tegelikku ravivajadust, ometi ei plaanita muudatusi enne 2019.aastat,» oli Eesti arstide liidu peasekretär Rehemaa pahane.

«Välismaale läinud arstid on öelnud, et minnakse enamasti palga pärast, kuid tagasi ei tulda koormuse, töökorralduse ja töötingimuste pärast. Kui soovitakse, et meie arstid jääks kodumaale, siis pole primaarne mitte Soome palk, vaid Soome töökoormus ja –tingimused. Praegu tundub, et liigutakse pigem vastassuunas,» lisas Rehemaa.

«Hetkel ei ole keegi kehtiva süsteemiga rahul – ei tervishoiutöötajad ega patsiendid. Praeguse rahastamismudeli juures ei olegi järjekordade lühenemine võimalik,» rääkis Eesti tervishoiutöötajate kutseliidu president Iivi Luik. Vastuseks ministri hiljutisele väitele, et meditsiinitöötajate palgatõus tähendaks ravijärjekordade pikenemist, vastas ta, et neid asju ei tohiks vastandada: «Tervishoiutöötajad ei taha midagi saada patsientide arvelt. Meile ei meeldi, et meid vastandatakse. Tahame oma tööd teha hästi ja patsiendi vajadustest lähtuvalt. Meie ühine soov on tervishoiu rahastamise muutus, milleks on vaja poliitilisi otsuseid.»

Luik rõhutas mõistliku töökoormuse ja palga olulisust. Tema arvates tervishoidu töötajate kavandatav palgatõus kuigi motiveeriv ei ole. Praeguse kava järgi tõuseksid tervishoiutöötajate palgad sama palju kui Eesti keskmine palk, mis tähendaks, et uuest aastast tõuseks arstide keskmine töötasu 5,4 protsenti ja 2018. aastal kuus protsenti. «Kui hooldaja tunnitasu tõsta viis protsenti, siis tähendab see 27,75 eurot kuus,» tõi ta näiteks.

«Tervishoidu magamata ööde ja piiratud pereeluga käigus hoidvad meedikud ei taha enam kuulda jutte süsteemi efektiivsemaks muutmisest. Selle tõttu kannatab eelkõige patsient. Me näeme juba igapäevaselt, et raviraha vähesuse tõttu jäävad paljud inimesed abita. Olgu need siis infarktieelses seisundis haiged või kasvajaoperatsiooni ootajad. Tunnetame patsientide rahulolematust ja leiame, et saame teenimatult selle pahameele enda peale,» lisas tervishoiutöötajate ja tööandjate läbirääkimisel arstide delegatsiooni liikmena osalenud Jaan Sütt.

Ta juhtis tähelepanu tõsiasjale, et Eestis panustatakse tervishoidu sisemajanduse koguproduktist tunduvalt väiksem osa kui enamikes teistes riikides. Seetõttu oleks süti hinnangul vaja leida mooduseid, kuidas tervishoidu raha juurde tuua. «Tervishoiu rahastamisele on vaja mõelda laiemalt kui palgatõusu silmas pidades. Pole meie asi õpetada kuidas seda tegema peab. Küll aga saame me juhtida avalikkuse tähelepanu olukorrale kus valitsusel puudub igasugune kava meid kõiki puudutav valdkond pankrotti minemisest päästa,» rääkis Sütt.

Sellega, et tervishoidu on raha juurde vaja, on nõus ka Paluste. «Selge on see, et tervishoidu on vaja lisaraha – nii tervishoiutöötajate palgatõusuks kui ka ravi kättesaadavuse parandamiseks. Tervise-ja tööminister ütles ka eile, et vastavad ettepanekud on vabariigi valitsusele esitamisel ning tulevad valitsuses arutlusele lähikuudel,» sõnas ta.

Padjaga tööle tulek oli tõeline töövõit

«Arvan, et meil õnnestus kõnetada kõiki tervishoiutöötajaid – sellele viitab ka asjaolu, et kampaanias osales tuhandeid inimesi üle Eesti ja toetust saime ka arvukatest välisriikidest,» rääkis Sütt. «Esimene tulemus on ka käes. Muudatusettepanekud töölepinguseaduse «optimeerimiseks» tervishoiutöötajate valveaja osas võeti ministri poolt tagasi. Usun, et tänu meie ettevõtmisele hakatakse ka muudele probleemidele lahendusi otsima olulisemalt innukamalt, kui seda muidu oleks tehtud,» avaldas ta lootust.

Ka Rehemaa sõnul võib puhkeaja rahule jätmist nimetada «tõeliseks töövõiduks». «Arstide liidu kirjalik seisukoht ei avaldanud mingit mõju, aga eile lubas minister seadusemuudatuse tagasi võtta. Ta ei põhjendanud seda kuidagi, aga küllap üleriigiline patjadega protestiaktsioon toimis. Lisaks tõestas see, et tervishoiutöötajad on ühtsed ja suudavad seista nii endi kui oma patsientide eest,» oli Rehemaa rõõmus. Ta lisas, et vajadusel korratakse sarnaseid ettevõtmisi ka tulevikus.

«Arvestades laekunud tagasisidet, on tänaseks otsustatud tervishoiutöötajate ettepanekuga sel kujul edasi mitte minna. Seda kinnitas ka tervise- ja tööminister 31. mail riikliku lepitaja juures toimunud kohtumisel tervishoiutöötajate ja tööandjate esindajatega,» kinnitas ka sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna Thea Treier, kelle sõnul tehti muudatusettepanek just tervishoiutöötajate huvisid silmas pidades.

«Tervishoiutöötajate valveaja regulatsiooni muutmine kerkis päevakorda, kuna kehtiv töö- ja puhkeaja regulatsioon ei anna piisavat paindlikkust tervishoiutöötaja töö iseloomust tulenevatele vajadustele,» ütles Treier. Tema sõnul takistab praegune seadus valveaja eest tasu maksmist näiteks siis, kui patsiendi kriitilise olukorra tõttu on vaja tööle asuda seadusega ette nähtud puhkeajal. «Niisuguste olukordade lahendamiseks oli ettepanek jätta rohkem ruumi paindlikkusele tööandja ja töötaja vahelistes kokkulepetes,» selgitas ta.

Puhkeaja lühendamine olnuks ebaõiglane

«On avalik saladus, et kehtivaid puhkeaja nõudeid arstide ja õdede puuduse tõttu paljudes haiglates praegu ei täideta,» sõnas ta üleeilsetel tervishoiutöötajate ja  tööandjate läbirääkimisel arstide delegatsiooni liikmena osalenud Jaan Sütt. «Suur osa valvetest tehakse ületundidena, mille hüvitamine sageli ei vasta seadusele või mis üldse kirja panemata jäetakse. Ületunnitöö tegemine on oma olemuselt erakorraline, kuid uue seadusega taheti see muuta reegliks. Meditsiinitöötajate vähesuse ja rahapuuduse kompenseerimine ühe valdkonna töötajate õiguste piiramisega on alandav, ebainimlik ja erakordselt jultunud ettepanek. Tervishoiu juhtimise vigu ei pea meie kinni maksma,» rääkis Sütt.

«Haiglajuhid tunnistavad avalikult, et ei suuda arstide puuduse tõttu täita puhkeaja nõudeid,» lisas Eesti arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa. «Ka nädalavahetusel kaks kuni kolm ööpäeva järjest valvel olla ei ole ebatavaline. Oleme kogu aeg olnud selliste graafikute vastu ja lootnud, et ükskord siiski hakatakse ka tervishoius seadusi täitma. Nüüd aga tuli minister haiglajuhtidele vastu ja seaduserikkumine taheti lihtsalt seadustada,» oli Rehemaa nördinud.

«Arstid teavad hästi, kuidas selline elu mõjub tervisele ja isiklikule elule. Ka teadusuuringutega on tõestatud, et valvetöö on suurima psühhoemotsionaalse terviseriskiga, kuna sisaldab etteplaneerimata tööd ning organism on pidevas valmisoleku- ja pingeseisundis. Pidavalt väsinuna töötades on suurem risk eksida, niisugune patsientide ohustamine on vastuolus arstieetikaga,» sõnas Rehemaa.

Eesti tervishoiutöötajate kutseliidu president Iivi Luik on samuti veendunud, et meditsiinitöötajate puhkeaja lühendamine kolmandiku võrra tähendanuks nende õiguste ebaõiglast piiramist. «Igal inimese peab olema seitsmepäevase ajavahemiku jooksul 36 tundi järjestikust puhkeaega,» sõnas Luik. Ta rõhutas, et ületundide tegemine peaks olema erand ja ei ole põhjust, miks tervishoiutöötajad sellest õigusest ilma jätma peaks.