WHO ekspert soovitab perearstidele rohkem võimu anda

Foto: SCANPIX

Selleks, et esmatasandi tervisekeskuste rajamisse investeeritavast enam kui 100 miljonist eurost saaks rohkem kui «betooniprojekt», tuleb üle vaadata ka esmatasandi tervishoiu korralduslik pool, kirjutab  sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Lukka. Nii näiteks soovitatakse suunata senisest enam EMO patsiente perearstide juurde ning kaaluda piirkondliku juhtimise andmist perearstide endi kätte.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) analüüsi kuus soovitust Eestile.

1. Esikohal olgu inimene ja tema vajadused

Panustada tuleb inimeste vajaduste hindamisele ning kasutada selleks ära juba praegu kogutavaid andmeid. Näiteks diabeedihaige puhul saaks perearsti juures lihtsa vaevaga panna kokku patsiendi teekonna tervishoiusüsteemis ning selle abil paremini tervise jälgimist ja ravi kavandada. Samuti saaks maakonna perearstid koostöös haiglate ja kohalike omavalitsustega hinnata piirkonna tervisevajadusi (nt arendades edasi Tervise Arengu Instituudi poolt koordineeritavat tervise ja heaoluprofiilide koostamist) ning selle põhjal seada ühised eesmärgid ja koostöökohad.

Samuti soovitas WHO ekspert võtta kasutusele rahvusvaheline perearstiabi klassifikaator ICPC (International Classification of Primary Care), mis on kohandatud esmatasandi vajadustele ja võimaldab perearstidel patsientide andmeid paremini analüüsida.

2. Piirkondlik juhtimine perearstide kätte

WHO eksperdi soovitus on kaaluda 15 esmatasandi piirkondliku juhtimise loomist, mis erinevalt varasemast maavalitsuse tasemest oleks perearstide enda initsiatiivile tuginev ja perearstide endi poolt juhitud. Piirkondlik tasand saaks võtta vastutuse kohaliku esmatasandi tervishoiu korraldamise eest tervikuna ning pakkuda seejuures tuge kõigile piirkonnas tegutsevatele perearstidele.

Näiteks võtta vastutuse vajaliku personali olemasolu eest, hinnata kohalike inimeste tervisevajadusi, rakendada riiklikke rahvatervise programme, korraldada koostööd kohalike omavalitsustega nii paikkonna heaolu edendamisel kui ka sotsiaalteenuste paremal sidustamisel tervishoiuga.

Siinkohal on ka oluline läbi mõelda, kuidas esmatasandi piirkondlik juhtimine peaks seostuma maakonnakeskuse haiglaga ning milline koostöövorm ja vastutuste jaotus oleks kõige paremini inimeste vajadustega arvestav.

Samuti eeldab seesugune detsentraliseerimine, et riiklikult tuleb väga selgelt seada eesmärgid, tegutsemise põhimõtted ja vastutuse jaotus süsteemis tervikuna.

3. Perearstide ühendatud jõud ehk suund soolopraksistelt grupipraksistele

Enam kui 70% Eesti perearstipraksistest on praegu soolopraksised, kus tegutseb üks perearst koos ühe-kahe pereõega. Senine praktika on näidanud, et selline korraldus ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik, sest terviseametil on aasta-aastalt keerukam leida perearste, kes oleks valmis vabanenud nimistud üle võtma.

Samuti ei vasta see noorema põlvkonna arstide ootustele, kes soovivad pigem töötada suuremates meeskondades, kus on paindlikum töökorraldus ja saab osutada suuremas valikus teenuseid.

Üleminek suurematesse meeskondadesse ei tohi aga muuta praegust Eesti peremeditsiini alustala – igal inimesel on oma perearst, kellega on välja kujunenud usaldussuhe. Seega peaks lisaks tervisekeskuse patsientide nimekirjale – mis sisuliselt on summa perearstide nimistutest – jääma inimestele võimalus valida oma perearsti selles keskuses.

WHO eksperdi soovitus on võtta eesmärgiks, et aastaks 2020 töötab pool perearstidest laiendatud teenusevalikuga esmatasandi tervisekeskustes, mis on võtnud vastutuse oma inimeste tervise eest.

4. Koostöö haiglatega ja saatekiri kui meeskonna loomine

Aasta tagasi valminud Maailmapanga uuringus leiti, et üks märkimisväärne kitsaskoht inimesekeskses käsitluses on vähene koostöö esmatasandi ja eriarstiabi vahel ning seetõttu patsient kipub eri tasandite ja spetsialistide vahele «ära kaduma». Sellest ülesaamiseks tuleks muuta mitut asja.

Esiteks peaks suurenema perearstide roll tööajavälise erakorralise abi osutamisel, mis täna on haiglate erakorralise meditsiini osakondade (EMO) vastutada, kuigi sinna pöördutakse pea 2/3 juhtudest nö esmatasandi probleemidega. Koostöö vähendaks tänast ülerahvastatust ja väärtustaks ka perearstide rolli erakorralise abi osutamisel.

Teiseks on vaja lisaks elektroonilise andmevahetuse arendamisele hakata väärtustama spetsialistide silmast-silma kohtumisi, et arutada kas konkreetse patsiendi raviga seotud küsimusi või üldisemat töökorraldust. Sellised kokkusaamised parandavad infovahetust ja võimaldavad leida lahendusi tekkinud kitsaskohtadele.

Kolmandaks tuleks üle vaadata perearstide «väravavahi roll», mis peaks olema laiendatud kõigile erialadele. Saatekirja peaks nägema pigem kui perearsti algatust patsiendi ümber meeskonna loomiseks, et parimal moel tegeleda tema tervisevajadustega.

5. Koolitatavate perearstide arv peab kasvama

Kuigi igal aastal astub residentuuri ligi 150 noort arsti, on aasta-aastalt vähenenud nende huvi asuda õppima peremeditsiini. Atraktiivne on pigem saada kitsa eriala tipuks ning tulevase töökohta nähakse Eestis ainuvõimalikuna Tallinna või Tartu tipphaiglat.

WHO aruandes on toodud teiste riikide näiteid, kus on hakatud juba gümnaasiumi tasemel tegelema võimekate ja kogukonna eest vastutust võtta soovivate noorte leidmisega. Just nemad saavad eelisjärjekorras arstiteadust õppima ning tõenäosus, et nad oma kodukohta tagasi tööle siirduvad, on suurem.

Eksperdi soovitus on järgmisel kümnel aastal teha väga tõsiseid jõupingutusi selle nimel, et peremeditsiini residentuuri asuks igal aastal õppima 50 arsti. Samuti tuleks tema hinnangul luua Eestis viis nö esmatasandi akadeemilist õppebaasi, mis oleks seotud Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooliga ja toetaks perearstide koolitamist (nii residentuur kui ka elukestev õpe), teadustööd ja samuti pakuks tuge (nt mentorlus) üleminekul laiendatud meeskondadega tervisekeskusteks.

6. Muudatuste elluviimiseks tuleb muuta motivatsiooni

Laiendatud teenusvalikut pakkuvatele esmatasandi tervisekeskustele üleminek vajab põhimõttelisi muudatusi rahastamises. Üks võimalus, mida WHO ekspert soovitab kaaluda, on vajaduspõhise pearaha kasutamine nii, et see ei piirduks üksnes esmatasandiga, vaid soodustaks patsiendikeskset koostööd tervishoiusüsteemi eri osapoolte poolt.

Lisaks rõhutab ekspert, et esmatasandi prioriteediks seadmine peab väljenduma ka ravikindlustuse eelarvestrateegias suurema esmatasandi eelarve osakaalu näol.

Aruande «Soovitused Eesti esmatasandi tervishoiu korralduse reformiks» koostas WHO ekspert professor Jan de Maeseneer, kes juhib Genti ülikooli peremeditsiini ja esmatasandi instituuti ning WHO esmatasandi koostöökeskust. Lisaks rahvusvahelisele kogemusele on ta olnud pikka aega praktiseeriv perearst ning töötab praegugi osakoormusega Botermarkt-Lederbergi tervisekekskuses.