Kaevikusse, ketas tuleb! ehk Üks nukra lõpuga lugu

Kui algajatel kulus ühe raja läbimiseks kaheksa viset, siis Karolin (13) sai hakkama kolme viskega. Foto: Eero Vabamägi

​Veidraid kettidega korve on Eesti viimastel aastatel täis tipitud ja neid tuleb aina juurde. Pole ka ime, sest kõrvalt vaadates tundub ketasgolf imelihtne – erinevalt päris golfist pole kallist varustust vaja, võtad aga ketta ja saadad selle elegantse viskega korvi. 

Tegelikult ei taha need üldse sinna korvi minna ja vähemalt algajal kulub üksjagu aega võsas ragistades kadunud kettaid taga ajada.

«Nõmmel on pärast tööpäeva rada rahvast täis, sinna pole mõtet minna. Proovime Kiilis, äkki seal on ruumi,» ütleb Ahti Allikas, kes on lahkelt nõus mulle esimese ketasgolfi õppetunni andma. Nende pere nakatus ketasgolfi pisikust poolteist aastat tagasi, kui käidi korra proovimas. Nüüd on nii vanematel kui ka kõigil kolmel lapsel oma kettad.