Kaks tundi väntamist hommikukohvi nimel

Vabaduse väljak kell 6.30. Teele! Foto: Liis Treimann

Kas teate, mis tunne on suvel, kui päike tõuseb vara-vara, jalgrattaga mõnusas seltskonnas läbi linna veereda? Uskuge, seda tasub proovida!

Alguses on kohutav uni. Ikka selline, et silmaluuke pilukile rebides tundub ümbritsev eskimo televisiooni taoline – udune ja sahisev. Pooleli jäänud unenäomaailma purustab sekunditega telefoni äratuse katkematu plärin. Ekraanilt helgib vastu aeg 5.50.

«Õige, täna on jälle see päev,» pomisen. Üks silm, too tublim ilmselt, märkab akna taga kollakat helki. Järelikult vihma ei saja. Kiiresti jalad põrandale, enne kui aju hakkab vabandusi otsima, miks mitte üles tõusta. Riidesse, asjad kokku ja valmis. Rattakingade kohtumisest trepikoja põrandaga tekkiva klõbina saatel vean õlal õue oma Nunnu ehk valge maanteeratta, mis suurema osa päevast konutab nukralt korteris seina ääres.