Perearstid WHO eksperdi ettepanekutest ei vaimustu

Perearst Kaja Arbeiter. Foto: Mihkel Maripuu

Hiljuti avaldati WHO eksperdi Jan de Maeseneeri soovitused, kuidas võiks Eestis esmatasandit edasi arendada. Mitmed perearstid ei näe, kuidas oleks võimalik neid ettepanekuid praeguse töökoormuse juures rakendada.

Jan de Maeseneeri üheks soovituseks oli kaaluda 15 esmatasandi piirkondliku juhtimise loomist, mis erinevalt varasemast maavalitsuse tasemest oleks perearstide enda initsiatiivile tuginev ja perearstide endi poolt juhitud, kirjutab Med24. Piirkondlik tasand saaks võtta vastutuse kohaliku esmatasandi tervishoiu korraldamise eest tervikuna ja pakkuda seejuures tuge kõigile piirkonnas tegutsevatele perearstidele. Näiteks võtta vastutuse vajaliku personali olemasolu eest, hinnata kohalike inimeste tervisevajadusi, rakendada riiklikke rahvatervise programme, korraldada koostööd kohalike omavalitsustega nii paikkonna heaolu edendamisel kui ka sotsiaalteenuste paremal sidustamisel tervishoiuga.

Pirita Perearstikeskuse perearsti Kaja Arbeiteri arvates võiks piirkondlik juhtimine küll olla, kuid 15 sellist piirkonda oleks tema arvates liiga palju. Kõige suuremaks probleemiks peab ta ressurssi, sest perearstidel on juba praegugi väga palju tööd. Arbeiteri arvates võiks perearstil olla võimalik töökorralduslike muredega pöörduda professionaalsete tervishoiukorraldust õppinud inimeste poole, kellel ei pea olema arstiharidust, kuid kes on kursis perearstitöö eripäradega.

Rapla perarstikeskuse perearst Kadri Luga ütles, et tema ei saa selle ettepaneku mõttest aru: «Eesti riik on väike, rahvast on vähe ja ka perearste ei ole palju, arvan, et maakonnapõhine juhtimine ei ole põhjendatud.»

Esmatasandi tervishoiu korraldamine ning vastutuse võtmine personali olemasolu eest peaks tema sõnul olema riigi ülesanne, sest keskne vaade perearstindusele on tõhusam. Riiklikke rahvaterviseprogramme, koostööd kohalike omavalitsustega ja sotsiaalteenuste paremat sidustamist meditsiinisüsteemiga saaks Luga sõnul teha maakonna tasandil töötav tervisedenduse spetsialist, nagu on olemas Rapla maakonnas.

Väikse-Maarja perearst Mall Lepiksoo meenutas, et arst on õppinud diagnoosima haiguseid ja neid ravima, selleks on ta õppinud ligi kümme aastat, mistõttu oleks äärmiselt lühinägelik võtta niigi vähestelt perearstidelt ära fookus ravimiselt kui põhitegevuselt ja panna neid vastutama millegi eest, milleks nad pole õpetatud ja valmis. «Meil on küllalt hästi koolitatud juhte ja statistikuid, kes suudavad seda tööd teha tunduvalt paremini kui arst,» sõnas ta.

Piirkondliku juhtimise vajadust ei näe ka Tartu perearst Marika Plaks. «Eesti suurust ja ressursse arvestades ei ole detsentraliseerimine kuigi mõttekas, piisab täiesti ühest ametist,» leidis Plaks. «Meil on ju ka tugev Perearstide selts ja juhatus, kelle otsustel võiks olla rohkem juriidilist jõudu.»

Tema arvates võiks rohkem kohustusi panna kohalikele omavalitsustele, kes võiksid senisest enam tegeleda tervisedenuse, transpordi ja sotsiaalabi küsimustega. Seevastu perearstide piirkondlikud organisatsioonid võiksid tegeleda teavitustööga ja korraldada senisest tõhusamat koostööd eriarstidega.

Mis puutub Jan de Maeseneeri ettepanekusse siduda perearsti nimistud tervisekeskustega, jättes inimesele võimalus valida endale eelistatud perearst, siis lähevad perearstide arvamused siinkohal lahku. Luga arvab, et selline areng on paratamatu, Arbeiter, et tervisekeskuse põhine võiks patisentide nimekiri tulevikus olla ehk seal, kus perearste napib ja Lepiksoo, et muutus on arusaamatu.

Plaks tõi välja, et kõigil perearstidel ei olegi võimalust või soovi uude  tervisekeskusesse minna, mistõttu võiks perearst ise otsustada, kuidas ja kus ta oma patsiente teenindada soovib.

Saatekirjad tähendaksid lisakoormust

Jan de Maeseneer leiab, et üle tuleks vaadata perearstide nii-öelda väravavahi roll, mis peaks olema laiendatud kõigile erialadele, mis tähendaks, et eriarstile perearsti saatekirjata naljalt ei saa. Perearstid väidavad aga kui ühest suust, et praeguse koormuse juures ei ole see võimalik. Pealegi eeldaks see lisakoolitusi, lisapersonali, lisaaparatuuri koos ruumiga ja uuringute tõlgendamise oskust.

«Peame endale aru andma, et näiteks günekoloogia ei võrdu lihtsalt PAP-testiga. Mõtlematute otsustega kiirustades riskime me patsientide tervisega,» rääkis Plaks.

«Kui kõik erialad on ainult saatekirjaga, siis tekib oluliselt töökoormust juurde, lisaks on vaja kindlasti täiendusi antud erialadele,» lisas Arbeiter. «Nahahaigused on igapäevased, aga oma intiimsete probleemidega ei soovi patsient kindlasti tulla perearstile saatekirja järele.»

Ka Luga arvates ei ole perearstidel praeguse koormuse ja väljaõppe juures võimalik veelgi rohkemate saatekirjadega tegelema hakkama. «Isiklikult olen seda meelt, et kõik eriarstide visiidid peaksid käima läbi e-konsultatsiooni ja e-saatekirja,» sõnas ta.

Sellega on nõus ka Lepiksoo, kes toonitas, et perearst ei ole eriarsti sekretär, vaid juba niigi hõivatud arst. Näiteks võrduvat Lepiksoo vastuvõtt aastas Põhja-Eesti regionaalhaigla kõikide dermatoloogide aastase vastuvõtuga. Tema sõnul peitub nende plaanide taga riigi soov arstiabile tehtavaid kulutusi vähendada. Kui eriarsti poole pöördumine muutub keeruliseks, siis pöördub vähegi maksejõuline patisent tema sõnul tasulise arsti poole ja vähem kindlustatu EMOsse.

«Kui riigil ei ole võimalusi ja ressursse tagada kõigile tasuta (eri)arstiabi, siis tuleks see ausalt välja öelda. Ma ei pea õigeks nimetada perearsti väravavahiks, pannes talle varjatult ravirahade kokkuhoiu kohustusi. See on suur probleem ja sellest tuleks rääkida ausalt ja avatult,» sõnas Lepiksoo.

Loe täismahus artiklit Med24st.