/nginx/o/2011/01/19/501092t1h8471.jpg)
Paljudele ei meeldi käia hambaarsti juures. Kuid vahel võib selline kartus muutuda kabuhirmuks või lausa raskekujuliseks foobiaks.
Foobia ei ole pelk hirmutunne vaid haiguslik kartus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dentofoobia ehk hirm hambaarstide ees on väga levinud. Umbes 12 protsendile inimestest tekitab mõte hambatohtri juurde minekust paanikat. Briti hambaarstide liidu andmete kohaselt tunneb 25 protsenti Ühendkuningriigi elanikest eelseisva hambaarstikülastuse ees mingil määral hirmu, vahendas kliinik.ee BBCd.
Teistel ei lase hirm süstalde ja vere ees külastada perearsti, saada haiglaravi või nõustuda teatud raviprotseduuridega. Pole tähtis, kas sellist kabuhirmu tekitab hambapuur või süstal – nende mõlema vältimine ohustab pikemas perspektiivis tervist.
Sõna foobia tuleb kreekakeelsest sõnast phobos, mis tähendab põgenemist, paanikalaadset hirmutunnet või kabuhirmu. Foobia ei ole pelk hirmutunne, vaid haiguslik kartus teatud objekti või olukorra ees, mida püütakse iga hinna eest vältida. Selline hirm on äärmuslik ja halvav.
Dr Paul Blenkiron, psühholoogiline nõustaja Yorgist, on aidanud paljudel süstlafoobidel oma hirmule samm-sammult vastu astuda. Sageli on ta selleks kasutanud kognitiivse käitumisteraapia võtteid. See tähendab, et esmajoones püütakse muuta patsiendi mõtteviisi ja käitumist.
«Kõigepealt lasen ma patsiendil süstlaga tutvuda, seejärel vajutan selle lihtsalt vastu tema käsivart ja alles siis, kui ärevustunne on nõrgenenud, teen talle süsti,» selgitas tohter.
Näiteks hirm vere ja vigastuste ees võib osutuda väga ohtlikuks, kui selle tõttu keelduvad inimesed elupäästvatest operatsioonidest või väldivad üldse haiglaravi. Samuti kalduvad verefoobiaga inimesed väga kergesti minestama.