Ülevaade puukide levitavatest haigustest

Foto: Elmo Riig / Sakala

Peamised puukidega levivad infektsioonid Eestis on puukentsefaliit, puukborrelioos ja  erlihhioos, selgitab Tartu ülikooli kliinikumi infektsioonikontrolli keskus oma ülevaates.

• Puukentsefaliit

Puukentsefaliidi (TBE) viirusgrupp koosneb kahest peamisest alagrupist:

lääne subtüüp

Kaug-Ida subtüüp

Siberi subtüüp

Epidemioloogia 

Viiruse looduslikuks peremeheks on nii mets- kui koduloomad. Inimene on juhuslik vaheperemees. Viirus levib verdimevate putukate, peamiselt puukide vahendusel. Erinevalt puukborrelioosist võib TBE viirus levida ka pastöriseerimata piimaga.

Sissetungi kohas satub viirus vere või lümfi kaudu regionaalsetesse lümfisõlmedesse, maksa, põrna, luuüdisse ning sealt peale viiruse replikatsiooni uuesti verre ning edasi kesknärvisüsteemi. Võimalik on ka viiruse kohene sattumine närvisüsteemi (laborinakkus).

Haiguse peiteperiood 7 – 14 (2-28 päeva)

Haiguse kulg on kahelaineline:  

I faas vireemia faas    2-4 (1-8) päeva

Võivad esineda gripitaolised nähud, peavalu

Asümptoomne periood          8 (1-20)päeva

II faas  kesknärvisüsteemi haaratus, esineb 20-30%

• meningiit
• entsefaliit
• meningoentsefaliit
• meningoentsefaloradikuloneuriit

Ravi: sümptomaatiline.

Profülaktika: vaktsineerimine.

• Puukborrelioos e. Lyme`i tõbi

Tekitajaks on Borrelia burgdorferi, mis avastati 1982.a.

Kolm peamist genotüüpi:  

B.burgdorferi sensu stricto

B.afzelii 

B.garinii                   

Epidemioloogia

Tekitaja looduslikuks reservuaariks on pisinärilised, ulukid ja koduloomad. Haiguse ülekanne on puukide vahendusel.

Haiguse peiteperiood 3 – 30 (90) päeva

Kliinilises kulus eristatakse kolme staadiumi nagu süüfiliselgi. 1. ja 2. staadium on haiguse varane ilming, 3. staadium aga hilisstaadium.

1. staadium    Erythema chronicum migrans (ECM) e. erythema migrans (EM)

Tüüpiline migreeruv erüteem, mis ilmub 2…32 päeval peale puugirünnet.

Lööve püsib mõni päev kuni kuid. Subjektiivseid vaevusi tekib harva.

2. staadium - varane generalisatsioon  

2-10 nädalat peale infektsiooni

Neuroloogiline sümptomatoloogia 18-20%:

n.facialis`e paralüüs, lümfotsütaarne meningoradikuloneuriit, meningiit, entsefaliit, psühhopatoloogilised muutused, müosiit

kardiaalsed nähud: südame kloppimine, atrioventrikulaarne blokaad, müokardiit, perikardiit, pankardiit

3. staadium - hiline generalisatsioon       

4-12 kuud (2 aastat) hiljem

Esineb väga harva.

Väljendub: krooniline atroofiline akrodermatiit, artriit, krooniline neuroborrelioos, keratiit

Persisteeruva infektsiooni olemasolu on vaieldav küsimus tänaseni.

Ravi:

a) antibakteriaalne      valikravim doxycycline

                                   lastele amoxicillin

b) sümptomaatiline

Profülaktika:  üldised ettevaatusabinõud. Spetsiifiline profülaktika puudub.

• Erlihhioos

1932.a. kirjeldati haigust esmakordselt.

Eristatakse kolme genotüüpi:

1. Ehrlichia canis

Ehrlichia chaffeensis jt.

2. Anaplasma phagocytophila

Ehrlichia equi jt.

3. Ehrlichia sennetsu

Ehrlichia risticii jt.

Epidemioloogia

Levib puukidega. Looduslikuks reservuaariks on erinevad metsloomad, peamiselt pisinärilised ja kitsed.

Haigust esineb koduloomadel – kassid, koerad, hobused. Viimastel aastatel on diagnoositud ka inimestel. Haiguse sagedus ei ole teada.

Peiteaeg on 7 – 11 päeva

Haigusel eristatakse kahte vormi: monotsütaarne (HME) või granulotsütaarne (HGE).

Kliiniline pilt on mõlemal sarnane. Peamised kaebused on palavik, peavalu, lihastevalu, düspeptilised kaebused, kõhuvalu, harva nahalööve.

Ravi: antibakteriaalne.