Tartu Ülikooli kliinikumi neurokirurgi Väino Sinisalu arvates on Eesti tervishoiusüsteem tõsiste valikute ees, et ka edaspidi suudetaks olla jätkusuutlik.
Arst: tervishoiusüsteem on tõsiste valikute ees (1)
Juba mitmendat kuud on tervisoiutöötajate kutseorganisatsioonid pidanud edutuid läbirääkimisi tööandjatega oma töö- ja palgatingimuste üle, kirjutab Sinisalu ajakirjas Eesti Arst. Vastupidi töötajate ootustele leevendada töökoormust esitasid tööandjad kava muuta seadust ja kehtestada tervishoiutöötajatele valveaja piirnormiks 130 tundi kuus, nägemata ette vahepealseid puhkeaegu ning maksmata tasu kõrgema tariifi järgi ületundide ja puhkepäevadel töötamise eest.
Riigikogu liikme Marianne Mikko hinnangul ei peagi meedikud valve ajal kogu aeg valves olema ning nende koormus öövalve ajal ei ole võrreldav riigikogulase koormusega ööistungite ajal seadusemuudatustega tegeledes. Lisaks veel suur emotsionaalne koormus, muretsedes omapäi jäetud lemmiklooma toimetulemise pärast.
Lõbusal ettevõtmisel, mil tervishoiutöötajad ilmusid protestiks tööle padjaga, olid ka tagajärjed. Mikko teatas samal päeval, et tema polnud nii mõelnud, kuid vabandas siiski. «Aktuaalses kaameras» rääkis riigikogulane Helju Pikhof, et ta hindab kõrgelt meedikute tööd, ja teatas, et minister Ossinovski võttis tagasi kavandatud seadusemuudatuse eelnõu ning pöördub valitsusse, et leida lisaraha tervishoiule. Läbirääkimised jätkuvad sügisel.
Tegelikult on asi naljast kaugel. Meie tervishoiusüsteem on tõsiste valikute ees, kuidas olla ka edaspidi jätkusuutlik. Prognooside järgi Eesti rahvastik vananeb, rahvaarv väheneb, arstiabi vajavate isikute arv aga suureneb. Samas saab panustajaid ravikindlustuse eelarvesse olema vähem kui ülalpeetavaid. Sellest on mitmeid aastaid meedias palju räägitud, aga ei sõnakestki sellest, kuidas ees ootavate muutustega toime tulla.
Igapäevane elu pakub palju näiteid sellest, kui suur on vajakajäämine meie tervishoius arstiabi ja eri ravietappide töö korraldamisel. Ainult rahastamist korraldades asju paika ei pane. Instantsi, kes eri asutuste tööd koordineeriks, ei ole. Eesti tervishoiusüsteem on tõele au andes senini väga ökonoomselt toiminud ja meie haigete ravivõimalused ei jää maha nendest riikidest, kes panustavad meiega võrreldes pea poole rohkem sisemajanduse koguproduktist tervishoidu. Palju on süsteemi toimimisse andnud meie oma töösse pühendunud arstid ja õed ning muu personal. Ka nende võimed ei ole piiramatud.