/nginx/o/2016/07/05/5579623t1ha34d.jpg)
Kuigi osa inimesi leiab, et sperma- ja munarakudoonori anonüümsust tuleb kaitsta, on mitmed riigid seadusega kehtestanud, et doonor ei ole enam anonüümne, sest see rikub sündiva lapse õigust teada infot oma vanemate kohta.
Kas sperma- ja munarakudoonorlus peaks olema anonüüme?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoogiataustaga nõustaja Petra Thorn tõi erinevatele uuringutele tuginedes välja, et kohtumine oma geneetilise vanemaga ning läbikäimine doonor- ja perekondliku vanemaga on normaalne ja turvaline, kirjutab ERR Novaator.
Näiteks Austraalias Victoria osariigis tühistati doonori anonüümsuse nõua tagasiulatuvalt.
2005. aastal oli väga elav arutelu Saksamaal selle üle, kas doonorite anonüümsus peaks olema tagatud. Ühe hirmuna toodi välja, et anonüümsuse kaotamine toob kaasa doonorite arvu languse. Petra Thorn toob välja andmestiku, mille kohaselt ei ole doonorite hulk langenud.
Maastrichti eetikakomitee liige, teadlane Wybo Dondorp leiab aga, et doonori anonüümsus peaks olema lapse perekondlike vanemate otsustada.