/nginx/o/2010/04/02/342177t1hf458.jpg)
Viie kuni kümne aasta pärast peaks lõpule jõudma kõrgvererõhutõve vaktsiinide katsetusperiood. Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja professor Margus Viigimaa hinnangul tähendaks vaktsiinide kasutusse jõudmine olulist edasiminekut.
Viigimaa rääkis meditsiiniuudiste portaalile Mu.ee, et vaktsiinide ründepunkt on suunatud ühele kõige olulisemale mehhanismile, mis organismis vererõhku hoiab. See on reniini-angiotensiini süsteem. Südamearstile teadaolevalt katsetati reniinivaktsiini juba 1950. aastatel, aga ravimina on reniini otsesed inhibiitorid alles nüüd kasutusele tulnud.
Kõige kaugemale on vererõhuvaktsiini uuringutega jõutud Saksamaal ja Šveitsis ning Suurbritannias. Meditsiiniajakiri The Lancet avaldas näiteks 2007. aastal Šveitsis väljatöötamisel oleva vaktsiini CYT006-AngQb uuringu ühe faasi tulemused, mis olid positiivsed.
Viigimaa kommentaari järgi oleks sellest vaktsiinist abi nendele patsientidele, kelle vererõhk on kõrge veresooni ahendava ja vererõhku tõstva molekuli angiotensiin II tõttu. Vaktsiin paneb inimese keha tootma selle molekuli vastu võitlevaid antikehasid.
«Siin töötatakse need kaitsevalgud välja konkreetse aine vastu, mis tekitaks organismis veresooni kahjustavaid toimeid. Näiteks angiotensiin II tõstab vererõhku ja paksendab südamelihast. Vaktsiiniga saame vererõhu hoida normis,» selgitas Viigimaa.
Samas ei anna vaktsiin siiski eluaegset immuunsust - seniste andmete kohaselt tuleb seda süstida umbes paar korda aastas, iga viie-kuue kuu järel.
Viigimaa rõhutas lõpetuseks, et ainult vaktsiiniga kõiki hüpertoonikuid ravida ei saa. «Ikka on vaja juurde võtta teisi ravimeid, eriti vanemaealiste puhul. Vaktsiini positiivne pool ongi, et ta annab kestva ravitulemuse ja vabastab igapäevasest ravimi võtmise kohustusest.»