Kuna haigekassa reservid saavad prognoosi kohaselt otsa juba 2022. aastal, siis vajab tervishoiusüsteem sotsiaalministeeriumi hinnangul põhjalikke muudatusi.
Tervishoiu rahastamine võib peagi muutuda
12. juuli 2016, 16:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tervishoiu rahastamine on kestlik, kui see on nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt stabiilne ning suuteline tagama ühiskonna ootustele vastava tervishoiusüsteemi, kirjutab tervishoiusüsteemi arendamise osakonna juhataja Triin Habicht ministeeriumi ajaveebis. Värskelt valminud prognoos kinnitab tema sõnul, et senised ravikindlustuse tulud ei taga Eesti tervishoiu rahastamissüsteemi jätkusuutlikkust.
2014. aastal koostas Praxis ravikindlustuse tulude ja kulude mudeli, mille abil saab igal aastal hinnata erinevate poliitikate ja trendide mõju ravikindlustuse tulude ning kulude tasakaalule. Kahe aasta tagune prognoos näitas, et haigekassa reservid saavad tõenäoliselt otsa juba 2022. aastal.
Mullu oktoobris tuli sotsiaalministeeriumi eestvedamisel kokku töörühm, kus osalesid ka rahandusministeeriumi, haigekassa, maailma terviseorganisatsiooni (WHO) ja haiglate liidu esindajad. Koos pandi kokku uus prognoos, milles võeti arvesse erinevaid võimalikke arenguid tervishoiupoliitikas.
Rahvastiku areng seab piirid
Prognoosi aluseks on Eesti rahvastiku areng ehk vaadatakse, milline on rahvastikuprotsesside mõju ravikindlustuse eelarvele ilma erinevate poliitiliste muudatusteta. Aluseks võeti andmed kolmest erinevast kohast: rahvastikuprognoos, mis tugineb Euroopa Komisjoni 2013. aasta andmetele; rahandusministeeriumi avaldatud tööturu- ja makromajandusnäitajate ja sotsiaalmaksu prognoos ning haigekassa eelarveprognoos.
Peale demograafiliste arengute mõjutavad tervishoiukulusid erinevad poliitikamuudatused. Analüüsis on käsitletud kuute võimalikku stsenaariumi ja nende mõju ravikindlustuse kestlikkusele:
- inimeste omaosaluse vähendamine;
- hambaravihüvitise rakendamine täiskasvanutele;
- ajutiste töövõimetushüvitiste (niinimetatud haiguslehe ajal saadav hüvitis) väljaviimine ravikindlustuse eelarvest;
- kindlustuskaitse laiendamine kogu elanikkonnale;
- haigekassa hinnatud ravinõudluse kasv;
- tervishoiuteenuste hindu mõjutavad arengud, sealhulgas tervishoiutöötajate palgakokkuleppe stsenaarium ja
- stsenaarium, mille kohaselt tervishoiuteenuste hinnad kasvavad kiiremini kui üldine majandustase riigis.
Analüüsi tulemused näitavad, et olenemata erinevatest võimalikest poliitilistest stsenaariumidest muutuvad haigekassa reservid järgmise kümne aasta jooksul ainuüksi rahvastikuprotsesside, elanikkonna vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemise tulemusel negatiivseks. Näiteks, kui rahastada haigekassa poolt hinnatud katmata ravinõudlus, siis muutuksid haigekassa reservid negatiivseks juba 2017. aastal ja tõstaks tervishoiukulusid sisemajanduse koguproduktist (SKPst) 0,5 protsendi võrra.
Mitmed analüüsid, samad järeldused
Kümmekonna aasta jooksul on valminud mitmeid prognoose ja analüüse, mille järeldused on olnud ühesed. Nii leiti näiteks juba 2005. aastal valminud Praxise aruandes, et ainult palgamaksudel põhinev süsteem ei ole jätkusuutlik, arvestades vananevat elanikkonda, vähenevat tööhõivet ja tööjõumaksude laekumiste tundlikkust majanduskeskkonna muutuste suhtes. Sarnasele järeldusele jõuti ka maailma terviseorganisatsiooni samal aastal valminud aruandes, 2010. aastal ilmunud põhjalikumas WHO uuringus ja Praxise 2011. aasta põhjalikus ülevaates «Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused». Üheselt mõistetava pildi annavad ka rahvastikuprognoosid.
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski on esitanud valitsusele ettepanekud ravikindlustuse tulubaasi laiendamiseks ja tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ravikindlustuskaitse laiendamiseks ning inimeste omaosaluse vähendamiseks.
Ministeeriumi ettepanekul tuleks ravikindlustusse tulevaid rahasid suurendada eelistatult läbi pensionäride eest panustamise. Riigieelarvest tuleks seega suunata ravikindlustuisse iga pensionäri eest keskmise vanaduspensioni või keskmise nominaalpalga järgi arvestatud summa. Näiteks 2018. aastal on Eestis hinnanguliselt ligikaudu 210 000 pensionäri, kes ei tööta ja kelle eest seega ei tasuta ka sotsiaalmaksu. Kui kõigi nende inimeste eest panustaks riik 12 protsenti keskmiselt vanaduspensionilt (2018.a 432 eurot), siis tuleks ravikindlustuse eelarvesse suunata 2016. aasta hinnataset arvestades täiendavalt 130 miljonit eurot, mis on ka haigekassa hinnangul praegu katmata vajadus.