Suurhaigla käitumine šokeeris välismaalasest patsienti

Põhja-Eesti regionaalhaigla. Foto: Liis Treimann

Insuldi saanud Venemaa kodanik jäi Põhja-Eesti regionaalhaiglas meditsiiniabita, kuna tal polnud kaasas vajalikku kindlustustõendit.

Endine poliitik Jevgenia Kask avaldas Facebookis detailse kirjelduse kogemusest PERHi erakorralise meditsiini osakonnas, kus tema venna ohtlik terviseseisund jäeti tähelepanuta, kirjutab portaal Stolitsa.

Kask kirjutab oma vennast, kelle vähk on juba taanduvas staadiumis. Möödunud nädalal viibis ta Haapsalus taastusravis, kuna haiguse tõttu on tema käed ja jalad praktiliselt halvatud – mees liigub ratastooli abil.

29. juulil ilmnesid mehel insuldi tunnused. Kohalik arst vaatas ta üle ning suunas kiirabiga edasi PERHi magnetresonantstomograafia (MRT) uuringule. Tallinnasse saabudes teatas haigla administraator, et kuna tegu on Venemaa kodanikega, peavad nad esmalt ravi eest tasuma ligi 500 eurot. Kask rõhutas, et vennal oli olemas kehtiv meditsiinikindlustus, kuid seda ei peetud oluliseks, vaid nõuti kindlustusfirmalt tõenduseks garantiikirja.

«Igaüks peaks ju mõistma insuldi ohtu ning seda, et iga minut võib olla määrava tähtsusega, kuid meile öeldi vaid, et makske raha või tooge garantiikiri,» kirjeldas Kask.

Pere kontakteeruski viimases hädas kindlustusfirmaga, et saada vajalik garantiikiri. Selgus, et seda väljastavad Eestis vaid kolm kohalikku esindust, kuid kuna raamatupidajad reede õhtul enam ei tööta, ei ole ka lootust koheselt vajalikku tõendit saada.

«Küsisime, et mis saaks siis, kui meil poleks raha, aga oleme tulnud kiirabisse jalaluumurruga – kas saaksime siis abi? Vastus oli ei! See on väga matslik suhtumine! Administraatorilauas rääkisid kolm naist meile, et ei saa välismaalasi ilma kohapeal ravi eest maksmata aidata ning kui meile see ei sobi, siis peame ikkagi asju ajama kindlustusega,» rääkis Kask.

Kõige tipuks olevat haiglatöötajad Kase sõnul öelnud, et juhtunust teavitati valvearsti, kuid nende arvates puudub otsene vajadus patsiendi üle vaatamiseks. «Seega kui inimene on haige ning on tõenäoline, et tal on insult, otsustati meid mitte aidata!» märkis Kask.

Kuna pere jäi Eestis meditsiiniabist ilma, lennati järgmisel hommikul koheselt Peterburi, et mees saaks läbida soovitatud uuringu. Selgus, et mehel oligi eile insult. «Inimesed tulid Eestisse, üürisid lühiajaliselt korteri, viibisid kaks nädalat taastusravil – seega tõid ka Eestisse raha ning rikastasid majandust ning ei saanud selle eest isegi esmaabi?» oli Kask šokeeritud, lisades, et ei soovi kunagi kellelegi sarnast olukorda.

«Miks töötavad PERHis inimesed, kes patsientidest ei hooli? Kohe kui saan Peterburi arstidelt täpsema diagnoosi ja selgituse, pöördun PERHi ja tahan neilt vastust – kuidas sai Eestis selline asi juhtuda?» jääb Kasele selgusetuks.  Kase kinnitusel on patsient praegu veel Peterburis haiglas tõsises seisundis.

PERHi meditsiiniliste teenistuste direktor Ivi Normet selgitas Postimehele, et haigla turvasalvestistelt ning töötajate selgitustest nähtub, et patsient pöördus ise koos saatjatega 29. juulil EMO-sse. Haigla registratuuri töötajad selgitasid patsiendile ja tema lähedastele võimalusi patsiendile abi osutamiseks, arvestades, et tegemist ei ole EL liikmesriigi kodanikuga. 

«Lähtuvalt haiglas kehtestatud korrale tasub erakindlustuspoliisi omav patsient oma ravi eest kohapeal esmalt ise ning hiljem on tal võimalik kindlustuse olemasolul taotleda selle kompenseerimist oma kindlustusfirmalt. Kui kindlustusandja on haigla koostööpartner, tasub isik tervishoiuteenuse eest vaid visiiditasu ning arve saadetakse kindlustusfirmale,» kirjeldas Normet, lisades, et sarnane süsteem kehtib enamikes Euroopa riikides.

Antud juhul haiglale esitatud kindlustusfirma poliis ei olnud Normeti kinnitusel väljastatud usaldusväärse partneri poolt ning patsient ei olnud nõus ise raviteenuse eest maksma.

PERH soovib rõhutada, et kui analoogsetes olukordades on tegemist vältimatut abi vajava patsiendiga, siis osutatakse patsiendile esmalt ikkagi vältimatut abi ning temalt ei nõuta teenuse eest tasu enne, kui patsient on raviarsti hinnangul võimeline selliste teemadega tegelema.