/nginx/o/2016/08/10/5706499t1hb691.jpg)
Perearst Madis Veskimägi arvates raisatakse Eesti meditsiinisüsteemis hulk raha seetõttu, et meditsiinikorraldus on äripõhine ja selles valdkonnas tegutsevad äriühingud tegutsevad maksumaksja rahaga, justkui oleks see nende enda oma.
Perearst: peatagem äripõhine meditsiinikorraldus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal Tõstmaal toimunud esmatasandi meditsiini teemalistel perearstide ja poliitikute mõttetalgutel jagas kuulajatega oma mõtteid Madis Veskimägi, vahendab Med24. «Eesti meditsiinisüsteemis tegutsevad tuhatkond üsna isepäist äriühingut, kelle peamine eesmärk on teenida kasumit,» rääkis Veskimägi. «Selleks kasutatakse ära vastuolulist rahastamist ja toimetatakse maksumaksja rahaga nii, nagu see oleks juba vaikimisi nende ettevõtete isiklik raha. Kuidas ka ei prooviks, rahavõim on see mis paneb asjad käima väga suure kaarega mõistuspärasest. Patsiendist on saanud ühik, kellele osutatakse teenust.»
«Perearstide rahastamine on pearahapõhine, eriarstidel aga teenuse põhine. Tulemuseks ongi praegune olukord - 2/3 eriarsti vastuvõtul käivatest patsientidest ei vajaks seda. Perearstil on märksa mugavam ja raha säästvam, kui ta kirjutab saatekirja, pealegi seda ootab ka patsient ja eriarst. Äärmusena on hakatud valima nimistusse patsienti, kes oleks noorem ja tervem. Eriarstil on rahaliselt tulusam teha rohkem visiite ja uuringud, isegi kui need ei ole põhjendatud või on dubleerivad,» lisas Veskimägi.
Ta heitis süsteemile ette ka perearstide lepingus kirjas olevat nõuet, et vastuvõtul tuleb olla iga päev neli tundi, samas kui ülejäänud aeg on ette nähtud paberitööks, aruandluseks, ettevõtluseks ja suhtlemiseks erinevate ametkondadega. Veskimägi sõnul tähendab see, et poole ajast ei saa perearst tegeleda tööga, milleks on väljaõppe saanud. Seda enam, et perearsti palga suurust ei määra mitte tema kogemus, vaid äri juhtimise oskused.
Peale selle ei ole Veskimägi sõnul perearstidel sageli tööks sobivaid ruume. «Esmatasandi raviasutuste rajamine korteritesse, taarapunktidesse, poodidesse jm on patsiendivaenulik, neis puudub kõige tähtsam – diagnostika ja protseduuride võimalused. Tulemuseks ongi EMO ülekoormatus perearstlike patsientidega, neid on üldarvust 50-75 protsenti,» sõnas perearst.
Veskimägi arvates ongi raviasutuste ärihuvid, juhatuste palgad, haigekassa süsteem, ametnike armee, põhjendamatud visiidid ja uuringud asjad, kuhu kaob kolmandik Eesti ravikindlustuse eelarvest. Lahendus oleks tema hinnangul eelarveliselt finantseeritud raviasutuste võrk, kus patsient liiguks vajaduse põhiselt.
Selleks oleks Veskimägi sõnul tarvis esmase diagnostikaga tervisekeskuste ja polikliinikute võrku, kus perearsti palk sõltub tema töökogemusest ja lisaoskustest. Eriarstiabi ja haiglatöö rahastamine peaks tema arvates olema eelarveline, sest siis pääseksid eriarsti juurde patsiendid, kes tõesti abi vajavad, ja ära jääks tulusate, kuid tarbetute uuringute tegemine inimestele, kes seda ei vaja. Lisaks peaks meedikud tema sõnul abipersonali ja IT-lahenduste abil vabastama bürokraatlike ülesannete täitmisest, et neil oleks rohkem aega patsiente ravida. Lisaks võiks digilahendustest olla abi selleks, et patsient saaks anda tagasisidet perearsti töö kohta.