Kuigi siiani ei ole ravimitega tehtud katsetes meeste ja naiste vahelisi erinevusi tavaliselt arvestatud, seab üha enam teadlasi sellise lähenemise kahtluse alla.
Ravimeid katsetades peaks arvestama sugudevahelise erinevusega
Seni on ravimiarenduses enamasti lähtutud põhimõttest, et inimese soo ja ravimi vahel ei ole märkimisväärset seost, kirjutab Cell Metabolism. Seetõttu tehakse ka katseid sageli üksnes isaste katseloomade peal. Seda lähenemist on viimasel ajal lisaks mõjukatele teadlastele kritiseerinud ka USA terviseamet NIH, kes on teinud ettekirjutuse, et edaspidi tuleb ravimite mõju uurida ka emaste katseloomade peal.
Emastel katseloomadel kõigub suguhormoonide östrogeeni ja progesterooni tase, mis võib mõjutada katse tulemust ja teeb selle tegemise keerulisemaks. Nende erinevuste eiramine võib aga tähendada, et katsetest ei selgu tegelikult, kuidas ravim naistele mõjub. Suguhormoonide tase võib mõjutada ainevahetust ja erinevate ainete imendumist.
Seni on näiteks täheldatud, et nooremad naised haigestuvad harvem südame ja veresookonna haigustesse kui nende eakaaslastest mehed. See naiste eelis kaob aga menopausi tulekuga, mis tähendab, et suguhormoonid võivad kaitsta haiguste eest. Sarnase tulemuse on andnud ka teised suguhormoonide ja haiguste seose kohta tehtud uuringud.
Samas tuleb ka arvestada, et meeste suurema haigestumise põhjuseks on sageli ka riskikäitumine. Noored mehed tarvitavad rohkem alkoholi ja suitsetavad sagedamini kui sama vanad naised. Lisaks võivad ravimite toimet mõjutada inimese iga, rassiline kuuluvus ja keskkond. Teadlaste hinnangul on nende erinevustega väga oluline arvestada, selleks et oleks võimalik luua ravimeid, mis nende võtjaid tõepoolest ka parimal võimalikul moel aitavad.