Psühhoterapeut: leinast ei saa «paraneda»

Kalmistu. Foto: Margus Ansu

Psühhoterapeut Kaie Palmet ütles Eluliini loengul rahvusraamatukogus, et kurbus ja lein on inimese loomulik reaktsioon kaotusele ja ehkki leinast ei saa «paraneda», võib sellega kohaneda.

 

Palmeti sõnul on enamus inimesi pidevalt kaotusest tingitud leinaprotsessis. See võib olla romantilise suhte lõppemine, lemmiklooma kaotus, sõpradest või vanematest lahkumineminek, soovitud hindest või püstitatud eesmärgist ilmajäämine, kuid kõige rängemaks kaotuseks on loomulikult lähedase surm.

Lein võib täielikult halvata

Lein võib täielikult halvata inimese senise füsioloogilise, emotsionaalse, kognitiivse, käitumusliku ja sotsiaalse toimimisviisi, mis väljendub erinevates sümptomites.

«Leina võib iseloomustada kui dünaamilist protsessi, mis on ajas kulgev ja kus me ei saa kasutada sõna «paranemine», see on vaid kohanemise ja muutumise protsess,mis võtab aega,» rääkis psühhoterapeut.

Raskeimaks kaotuseks loetakse partneri või abikaasa surma, sest lisaks personaalse, sotsiaalse ja rahalise olukorra muutusele tuleb kohaneda ka täiesti uue sotsiaalse rolliga.

Lein on sageli somaatiliste haiguste vallandajaks, olles seotud kaotusest tuleneva stressiga. Füüsilises plaanis väljendub see immuunsüsteemi nõrgenemises, mis toob kaasa haigestumisi ja «murtud südame sündroomi», mis väljendub omakorda südamehaiguste riskis, isu kaotuses, iivelduses jne.

Seda viimati nimetatud nähtust on uurimustes täheldatud just üle keskea inimestel, kes ei ole valmis oma tundeid väljendama ja kel on paratamatult risk üksi jääda suurem.

Kui ulatuslikult tungib lein leinaja ellu, selle määrab suurel määral surmale eelnenud suhte sügavus ja emotsionaalne seotus, sugulusaste, vanus ja sugu. Individuaalset reaktsiooni kaotusele mõjutavad surmale eelnenud suhte kvaliteet, leinaja psühholoogiline kohanemisvõime ja sotsiaalne toetus.

Ka lapse leinab

Lapse arusaam surmast, leina kogemine ja leinaprotsessis kulgemine on seotud lapse arengustaadiumiga ja tema kognitiivse tajuga. Väide, et lapsed ei saa aru surmast, ei pea paika, sest emotsionaalselt elavad nad sedasama läbi, mis vanemad, kuid vastavalt oma eale.

Neis peredes, kus on õpitud vabalt väljendama oma tundeid, toimib leinaprotsess paremini just üksteisele toetuses. Peredes, kus ei ole kombeks oma tundeid väljendada, väljendatakse ka oma leina ja valu minimaalselt. Probleemid tekivad hiljem ja need võivad esineda vaimsete, füüsiliste või käitumise häiretena.

Kaks olulist märksõna, mis käivad leinaga kaasas: lein on pikaajaline ja kogemused jäävad leinajaga. Tuleb ka teadvustada, et lein võib kujuneda patoloogiliseks, traumaatiliseks või jääda leinajale lahendamata.

Leina võib patoloogiliseks ja leinaprotsessi mittelõppenuks lugeda, kui lahkunule mõeldakse pidevalt ka aastaid peale ta surma, otsitakse lahkunut ja igatsetakse ta järele sedavõrd, et kogu muu tegevus on halvatud. Sel juhul ei liigu leinaja oma eluga edasi.

Leinaprotsessi võib lugeda läbituks, kui ollakse võimeline surma tunnistama, ei tunta end sügavalt üksildase ja tühjana, mõistetakse, et elul on midagi pakkuda, ollakse võimeline looma emotsionaalseid kontakte, meenuvad lahkunuga seotud positiivsed mälestused ja suudetakse kohaneda eluga ilma lähedaseta.

Enamus inimesi ei vaja normaalse leina protsessis sekkumist. Professionaalset sekkumist vajab inimene siis, kui lein hakkab sedavõrd segama, et ei suudeta tööl käia, koolis olla, raske on otsuseid vastu võtta, esineb probleeme magamise ja söömisega.