Rahutute jalgade sündroom kimbutab eriti vanemas eas

Rahutute jalgade sündroomi esineb sageli. Foto: Panther Media/Scanpix

Rahutute jalgade sündroom ei ole kuigi haruldane haigus: mingil eluperioodil on sellele sündroomile omaseid vaevusi kogenud kuni 15% elanikkonnast.

Neist vaid 3-5% on tõsine vajadus arsti poole pöördumiseks, kirjutab Terviseuudised. Haiguse esinemissagedus tõuseb järsult vanemas eas.

Rahutute jalgade sündroomil on neli kliinilist kriteeriumi:

1. Ebameeldivad sensoorsed aistingud ühes või mitmes kehaosas, mis põhjustavad vastupandamatut tahet jäset liigutada.

2. Need aistingud leevenduvad kas osaliselt või täielikult liigutamisel.

3. Vaevused süvenevad rahulolekus, liikumatult istudes või lamades.

4. Sümptomid ägenevad eriti õhtusel ajal und oodates või öösel.

Sensoorseid elamusi kirjeldatakse kui kriipivat, torkivat tunnet, kui põletuse või kuumuseaistingut, elektrivoolu surinat või kui seletamatut ebamugavust («ei tea, kuidas oma jalgu panna») või kui «ussikeste roomamist naha all». Üksikud haiged kogevad seda aistingut ka tuima valuna.

Aitab jalgade liigutamine teki all või peab patsient koguni tõusma ja edasi-tagasi kõndima, mille tulemusel kergendus saabub peaaegu momentaalselt ja kestab nii kaua, kuni jäsemed on liikumises. Tüüpilisel juhul on haaratud ainult jalad, millest ka nimetus «rahutute jalgade sündroom», kuid ka käed või mõni muu kehaosa võivad olla haaratud. Sümptomite prevaleerumine kätes on siiski väga haruldane.

Halvemal puhul esinevad sellelaadsed probleemid ka päeval, mille tõttu patsient ei saa pikemat aega istuda bussis, lennukis, tähtsal koosolekul ega olla rooli taga, kuna tunneb vältimatut tahet tõusta ja jalgu sirutada-liigutada.

Krooniline unedefitsiit tõstab kardiovaskulaarset riski kuni kaks korda, rääkimata depressioonist, väsimusest, keskendumisraskustest ja vähenenud töövõimest.

Loe pikemalt Terviseuudistest.