/nginx/o/2011/01/31/507995t1h1092.jpg)
Eestis on ravikindlustuseta iga kahekümnes elanik. Need inimesed saavad riigi toel vaid vältimatut abi – siis, kui seisund on eluohtlik või võib tekkida püsiv tervisekahjustus. Ülejäänud juhtudel on arstiabi tasuline, kui selle eest ei soostu maksma kohalik omavalitsus, kirjutab Kristel Rõss.
Ravikindlustuseta inimene peab saama tasuta vältimatut abi perearstikeskuses, haigla erakorralise meditsiini osakonnas ja ka haiglas, kinnitas sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste.
Kulutused ravikindlustuseta inimeste ravile on aasta-aastalt kasvanud: 97 miljonilt kroonilt 2005. aastal 123 miljonile kroonile eelmise aasta riigieelarves. Näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis on vältimatu arstiabi tagatud kõikidel erialadel alates pediaatriast ja sünnitusabist kuni psühhiaatriani ööpäev ringi ja kõikidel nädalapäevadel, sõnas kliinikumi avalikkussuhete juht Kristi Tael.
Omavalitsuse hea tahe
Arstiabi eest, mis ei käi vältimatu abi alla, võib maksta kohalik omavalitsus, selgitas Heli Paluste. Omavalitsustes on esmatasandi ja plaaniline eriarstiabi kindlustamata inimestele tagatud erineval moel ja määral. Pealinnas on Ida-Tallinna keskhaiglas eraldi osakond ravikindlustuseta inimeste ambulatoorseks ja statsionaarseks vastuvõtuks Magasini tänaval. Mujal Eestis pakuvad esmatasandi teenust perearstid ja statsionaarset ravi kõik haiglad.
Tartu linn on eraldanud aastaid oma eelarvest kindlustamata inimeste arstiabiks 310 000 krooni ehk 19 813 eurot, ütles linnavalitsuse tervishoiusosakonna juhataja Sirje Kree. «Ja sellest rahast on ka piisanud,» kinnitas ta.
Kindlustamata isik pöördub kõigepealt oma perearsti poole, kes koostab raviskeemi, laseb vajadusel teha lisauuringuid või suunab patsiendi eriarsti juurde. Perearst esitab arved tervishoiuosakonnale.
Kree sõnul ei vasta tõele arvamus, et ravikindlustuseta on vaid inimesed, kes sotsiaalselt toime ei tule. Ajutistesse raskustesse on sattunud ka kõrgharidusega inimesi jpt.
Samas võib ravikindlustuseta isikute hulgas olla ka neid, kellel pole rahalisi raskusi, sel juhul võib perearst nõuda teenuse eest maksmist. Otsuse teebki perearst, kes tunneb oma patsiente kõige paremini, nentis Kree.
Aga kas ravikindlustuseta ja rahalises kitsikuses inimene ikka teab võimalusest saada tasuta abi? «Perearst on ju olemas igal kodanikul,» vastas Kree. «Kui keegi ei ole ise arsti valinud, on see talle määratud. Kes ei tea oma perearsti, saab selle info haigekassast.»
Ta lisas, et aastaid tagasi korraldati Tartus ravikindlustuseta isikutele spetsiaalseid vastuvõtupäevi. Et sinna tuli vähe inimesi, ei olnud neil mõtet.
Perearst Elli Kahar töötab Tartu kodutute varjupaiga vahetus läheduses ja seetõttu on tema patsientide hulgas ka eluheidikuid. «Olen neid teenindanud sellest ajast saadik, kui varjupaik avati,» ütles ta.
«Nagu teistelgi, tuleb ka neil patsientidel panna aeg kirja, aga meil ei ole pikad järjekorrad. Kui ei saa vastuvõtule kohe, siis järgmisel päeval ikka saab. Me ei saada kedagi tagasi ka pesematuse pärast,» kõneles perearst.
«Muidugi on nendel inimestel tervis kehv, paljudel on alkoholisõltuvus või mõni krooniline haigus, osale on vormistatud töövõimekaotus,» tõdes Kahar. «Saadame ka kindlustuseta patsiente vajadusel eriarsti juurde või lisauuringutele, linn ju maksab selle eest.»
Perearst näeb hoolimatust
Perearst Eva Loskit kinnitas, et arstieetika ei luba jätta abita ühtki inimest. «Oleme asotsiaalsel patsiendil pesnud jalad puhtaks, et ravida tema jalamädanikke, ja andnud talle oma sokid jalga,» ütles ta.
Perearstid ei saa pearaha nimistus olevate patsientide eest, kellel pole ravikindlustust, nentis ta. Raha vähesuse peab kompenseerima arstide töö intensiivsus, paljud meist teevad ületunde, väitis Loskit.
Ta mõistab inimesi, kes ei kohandu oma isiksuse omaduste tõttu tänapäeva elutempo ja tööturu suurte nõudmistega. «Selliseid inimesi on igas riigis, neile tuleks ehk luua eraldi staatus,» pakkus Loskit.
Kuid perearst pole rahul ka töölkäijate olukorraga. Tema sõnul tuleks rohkem kontrollida seda, et ei ületataks tööpäeva lubatud pikkust.
«Minu juures on käinud patsiente, kes on olnud kolm päeva järjest 12 tundi tööl, nii et pole olnud puhkepausegi. Selline ülepinge mõjub nii inimese füüsisele kui psüühikale! Paljud töötajad vajaksid taastusravi,» kõneles ta. «Mõnes firmas on aga üsna tavaline, et kassapidaja istub 39-kraadise palavikuga kassas.» Loskiti sõnul määratakse paljudele elu hammasrataste vahele jäänud või toimetulekuraskustega inimestele töövõime kaotuse protsent. «Nende inimeste arv on ikka põhjendamatult suur,» leidis ta.
Töövõime kaotuse protsendi vormistamine on ka justkui omamoodi sotsiaalabi. «Kui otsida, siis leiab pea igaühe puhul mõne tervisemuutuse, näiteks põlveliigese kulumise vms,» ütles arst.
Püsivalt töövõimetuks tunnistatud inimeste arv ongi viimastel aastatel pidevalt kasvanud. 2008. aastal tunnistati püsivalt töövõimetuks 11 856 inimest, 2009. aastal oli see arv 12 973 ja möödunud aastal 16 804, ütles sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juht Elve Tonts.
Ta lisas, et töövõimetuse ekspertiisi teeb sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Töövõimetuks tunnistamine ja töövõime kaotuse protsendi määramine sõltub inimese tervislikust seisundist ja tema perearsti, eriarsti või mõlema antud terviseseisundi kirjeldusest ning sellele järgnevast ekspertarsti otsusest.
Ravikindlustus
Riik tagab ravikindlustuse:
• ametlikult registreeritud töötutele
• pensionäridele
• kuni 19-aastastele lastele ja noortele
• rasedatele ja alla 3-aastase lapse vanemale
• kolme või enama alla 19-aastase lapse vanemale, kui üks laps on noorem kui 8-aastane
• üliõpilastele ja õpilastele (siin on vanusepiirangud) jt
(vt täpsemalt http://www.haigekassa.ee/kindlustatule)
---------------------------------------------------------------
Kuidas hindate arstiabi kättesaadavust ravikindlustuseta inimestele Eestis ja kas praegune süsteem vajab muutmist?
Heljo Pikhof
riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond:
Ravikindlustuseta isikute puhul ilmneb ebavõrdset kohtlemist: on ju omavalitsuste suurus ja rahalised võimalused vägagi erinevad. Mõni omavalitsus on suutnud ravikindlustuseta inimestele tagada hädapärase juurdepääsu perearstiteenusele, samuti rahalise toetuse ravimite kompenseerimiseks, teistel seda võimalust pole.
WHO (Maailma Terviseorganisatsioon – toim) on korduvalt rõhutanud, et Eestis panus tervishoidu – avaliku sektori muude tulude arvelt – on liiga väike. Meie mõte on, et üldarstiabi kulud kaetaks riigieelarvest, mitte ravikindlustuse rahast.
See tähendaks ühtlasi seda, et ravikindlustuseta isikud saaksid perearsti juurde samadel alustel kui kindlustatud.
Nõnda muutub perearstiteenus kättesaadavaks senisest rohkematele abivajajatele. See aga hoiaks oluliselt kokku vältimatu ravi ja kiirabi kulusid.
Haigekassa oleks seejuures endiselt perearstide lepingupartner ja vastavad kulud peaksid igal aastal suurenema kooskõlas sotsiaalmaksu laekumise kasvuga.
Hanno Pevkur
sotsiaalminister, Reformierakond:
Eesti on püüdnud oma ravikindlustuse põhimõtetes tagada ravikindlustuse kõigile soovijaile. Selleks tasuvad tööandjad iga töötaja eest sotsiaalmaksu, mis katab ka ravikindlustuse. Samuti on ravikindlustus töötukassas registreeritud töötutel, ülejäänutele on tagatud vältimatu abi.
Reformierakond on valmis arutama ka muid põhimõtteid ravikindlustuseta isikutele arstiabi tagamiseks, aga see nõuab riigieelarvest lisavahendeid. Ravikindlustuseta inimeste puhul pole ju küsimus vaid arstiabis, tihtipeale vajavad nad ka muud abi igapäevaseks toimetulekuks.
Tulevikku silmas pidades tuleks pingutada selle nimel, et inimestel oleks töö ja seeläbi olemas nii ravikindlustus kui ka sissetulek igapäevaseks toimetulekuks.
Reformierakond ei torma praegust süsteemi ummisjalu muutma. Küll oleme valmis aruteludeks, kuidas seda süsteemi veelgi paremaks teha.
Jaak Aab
riigikogu liige, Keskerakond:
Ravikindlustuseta inimestele on arstiabi kättesaamine raskendatud ning suur osa kohustustest langeb selles osas omavalitsuste õlule. Arstiabi on küll kättesaadav, kuid kindlasti pole see sellisel tasemel, nagu võiks olla ja peaks olema.
Keskerakonna programmis seisab väga oluline punkt: muuta haiguste vältimine prioriteediks. Kui riik toetab töökohtade loomist (nt sotsiaalsed töökohad, töötu tööle rakendamisel rakenduvad soodustused), väheneb töötute ja ka ravikindlustamata isikute arv.
Samas ei saa loota vaid neile kahele punktile ning vaja on keskenduda ka ravikindlustuseta isikute ravivõimaluste parandamisele.
Kohalikud omavalitsused on oma kodanikele kõige lähemal ning seega võiks loota just neile, et tagada ka ravikindlustuseta inimeste tervise eest hoolitsemine.
Samas on aga ääretult oluline, et keskvalitsus ei paneks omavalitsustele kohustust, andmata selleks lisavahendeid.
Urmas Reinsalu
riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRL:
Oluline on tagada haigekassa kaudu tervishoiuteenuste rahastamise jätkusuutlikkus. Registreeritud töötud kindlustussüsteemi lülitada oli mõistlik samm. Vältimatu arstiabi on Eestis kõigile kättesaadav, parandamist vajab kiirabiteenus maapiirkondades ja väikesaartel. Praegu on probleem selles, et umbes viiel protsendil rahvastikust ei ole ravikindlustust.
Põhimõtted, mille järgi isik võib saada kehtivas süsteemis ravikindlustuse, ei vaja muutmist. Peame õigeks, et ka kindlustamata isikud saaksid üldarstiabisüsteemis teatud abi. Positiivne on see, et omavalitsused kompenseerivad perearstidele teenuseid, mida osutatakse kindlustamata inimestele. Rahvatervise seisukohalt on oluline, et kõigile inimestele oleks teatud tasemel tagatud esmane konsultatsioon ja meditsiiniabi.
Meie arvates tuleks ennekõike kroonilistele haigetele ja eakatele seada sisse ravimikaart, kompenseerimaks täiendavalt riigieelarvest retseptiravimite maksumust. Väikese sissetulekuga inimeste tervisekuludest läheb 84 protsenti retseptiravimitele ning on mõistlik alandada retseptiravimite omaosaluse määra. Siin ei ole vahet, kas isik on kindlustatud või mitte.