Reportaaž: kui inimene kuuleb esimest korda

Kuulmisaparaati tuleb kanda terve päev. Foto: PantherMedia / Scanpix

Ajakirja Meie Auris toimetaja Kristi Kallaste veetis päeva kuulmiskeskuses ning pani kirja, mida ta selle päeva jooksul märkas.

Kuulmisrehabilitatsiooni keskuse audiometristi kabinetti astub sisse eakas proua tütrega. Naine on vaikne, istub püüdlikult nagu koolitüdruk, käed süles ja pilk maas. Keskealine tütar uurib oma kohalt uudishimulikult laual olevaid kuuldeaparaadi-juppe.

Arst tuvastas naisel vanusest tingitud kuulmislanguse. Naine on juba jõudnud kuulmiskeskusse ning siin on audiogramm ja muud kuuldeaparaadi saamiseks vajalikud ettevalmistused ära tehtud. Jäänud on viimane etapp ehk kuuldeaparaadi andmine.

Audiometrist Margit Seppu demonstreerib esiteks näidiskuulde-aparaati. Asetab selle oma peopesale, avab patareiluugi, sisestab patarei. Ise räägib rahustava häälega teemakohast juttu juurde. Kui Margit on kuuldeaparaadi esmatutvustusega ühele poole saanud, torkab ta masina endale kõrva ning naeratab. Proua istub endiselt kangelt, käed süles, peopesad allapoole. Tema tütre pilgus peegeldub põnevus. Margit eemaldab kõrvast kuuldeaparaadi ning paneb selle ära. Kätte on jõudnud patsiendi jaoks ajalooline hetk: elu esimene tutvus kuuldeaparaadiga. Margit võtab välja musta pappkarbikese. See on ilus karp. Proua pilk on  vajunud veelgi madalamale. Mõtlen endamisi, et kui inimene ei kuule, siis ta peaks just vaatama kõnelejale ometi kogu aeg näkku, mitte aga maha või kusagile mujale...  Aga mismoodi sa sellist asja inimesele ütled?

Margit on vahepeal pappkarbi avanud. Selle sees on omakorda must karbike – nagu  matrjoška. Margiti hääl muutub nüüd eriliselt rõõmsaks, ta naeratab kohkunud prouale sõbralikult. Arvutiekraanil paikneb audiogramm. Margit ühendab kuuldeaparaadi arvutiga. Peenike juhe jookseb arvutist kuuldeaparaati, kandes sinna informatsiooni selle tulevase kandja kuulmise kohta. Aparaat häälestub õigeks. Juhe endiselt aparaadil taga, passitab Margit masina proua kõrva taha. Proua on liikumatu ja kange. Margit sätib delikaatselt uut vidinat. Proua laseb endaga kõike teha, põrnitseb vaid põrandat. Erilise hoolega sätib programmeerija hääle valjust. «Ilmselt paneb ta selle vaiksema peale, muidu inimene ju ehmatab,» mõtlen endamisi.

Margit lülitab masina tööle ning astub sammukese eemale. Toas on tunda ootusärevat pinget. «Ainult väga rumal inimene karjuks praeguses seisundis kõva häälega kõrva sisse, et noh, kas kuuled vä!» läbib aju taas mõttepoeg. Margit ei ole rumal inimene. Ta küsib väga vaikselt ja mahedalt: „No nii, ja kuidas see nüüd siis ka tundub?»

Äkitselt tõstab proua lõua üles. Ta silmad sädelevad. «Väga hästi!»

Proua ei põrnitsegi enam maha. Imelik, just nimelt siis, kui ta ei kuulnud, oleks ta pidanud rohkem inimestele otsa vaatama, tema aga vaatab otsa hoopis nüüd, mil ta kuuleb niikuinii, mõtisklen taas endamisi. Aga nii need inimesed kord juba on – ei allu loogikale.

Margit jalutab mööda kabinetti ringi, ise räägib. Igasugust moodi – kord seisab ta proua poole näoga, kord seljaga. Seisab paremal, siis vasakul ja lõpuks otse ees. Proua ei vaata enam maha, vaid osaleb vestluses. «Ma kuulen väga hästi!» võtab ta olukorra kokku.

Nüüd istub Margit taas laua taha ning õpetab näidisaparaadi toel hooldamist ja puhastamist. «Näete, siin karbi sees on lapp. Igal õhtul puhastate aparaadi väliskesta selle lapiga ära. Kesta peale koguneb niiskust ja rasu, see tuleb maha hõõruda. Seejärel panete aparaadi karpi. Kuid karp võiks jääda lahti – nii saab aparaat rohkem õhku ja kuivab paremini. Patarei luuk võiks öösiti avatud olla, jällegi kuivamise mõttes,» õpetab Margit prouat. Tütar on püsti tõusnud ning samuti laua juurde astunud, et paremini näha.

Järgnevad bürokraatlikud üksikasjad nagu abivahendi kaart ning taotlus. Vajalikud avaldused-kaardid täidetud, saadab Margit proua ukseni. Hüvastijätmisel annab Margit kaasa veel viimase, väga olulise soovituse: «Kandke aparaati kogu päeva, muidu pole kasu!»

«Inimesed ei tea alati, et abivahendi kaart on vajalik ja et seda saab linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnast,» mainib Margit. «Tulevadki meie juurde ilma kaardita. Ega me inimest sedasi minema muidugi ei saada. Aparaati anda me talle küll ei saa, kuid proovida-sobitada ja infot jagada saame ikka.»

«Kui kaua kulub inimesel diagnoosiga kohanemiseks? Ehk siis, arsti pandud kuulmislanguse diagnoosist alates, millal ta ka reaalselt kuulmiskeskusesse jõuab?»

«See aeg on väga, väga erinev,» vastab Margit. «Kolmest kuust kuue kuuni, aga mõni ei kohanegi elu lõpuni. Ikka arvab, et ta on kuulja, lihtsalt teised on hakanud ebaselgelt rääkima. Eks omajagu mängivad rolli ka pikad ooteajad. Juba see ooteaeg ise annab inimesele vahepuhvri, võimaluse diagnoosiga esmakohanemiseks.»

Kogenud vaegkuuljad oskavad oma kuulmist jälgida kullipilgul. Kohe tunnetavad ära, kui kuulmisega on täna midagi teisiti. Samuti annavad neile ausat tagasisidet pereliikmed ja lähedased.

Vaegkuuljad põevad kohati liigagi palju oma kuulmise pärast, arvab Margit. Tegelikkuses ei pruugi kuuljadki alati kaugeltki kõike kuulda, või lihtsalt ei kuulata üksteist. Mõni vaegkuulja oskab tunduvalt paremini teist inimest kuulata kui normaalkuulja.

«Mõnikord on inimesel kummaski kõrvas erinev kuulmislangus – ühes kõrvas on kuulmisjääk natuke suurem, teises väiksem. Me soovitame panna kuuldeaparaadi suurema kuulmisjäägiga kõrva, kuna see kõrv on harjunud rohkem tööd tegema, rohkem kuulmisega tegelema. Ent inimene leiab, et ta ei taha  aparaati «tervesse» kõrva, vaid ikka sellesse, mis on rohkem «haige». 

«Aparaati tuleb kanda kogu päeva, muidu pole kasu,» rõhutab Margit. «Paljud inimesed saavad meilt aparaadi, ent jätavad selle sahtlipõhja. Ütlevad, et sellest pole ju kasu, ma ei kuule sellega. Samas näitab audiogramm küllaltki head kuulmisjääki. Seega, nad peaksid kuulma küll! Asi on lihtsalt selles, et kuuldeaparaadiga kuulma õppimine nõuab harjutamist.» Seda võib võrrelda peaaegu et võõrkeele õppimisega: tuleb selgeks õppida, missugusena kostavad helid kuuldeaparaadiga kuulates. Levinud on eksiarvamus, et kuuldeaparaati tasub kanda ainuüksi teiste inimestega rääkimise eesmärgil. Samas on päris suur kontingent üksi elavad eakad, kellel pole päeval tihtipeale rääkida eriti kellegagi peale kassi. «Ja tegelikult,» mainib Margit, «on ju aju jaoks tähtsad kõik meie maailma helid!» Aju ei tohi ära unustada, missugustena kostavad näiteks liha praadimise või supi podisemise helid, kapist välja võetavate taldrikute klirin, mis häält teeb aken või uks, kui ta avatakse, mis asjad on loodushääled. Kõik see hoiab aju kuulmiskeskust töös ning valmistab ette baasi, mis aitab mõista ka inimkõnet. Kes aga oma aparaadi sahtlipõhja peidab ja vaid tähtsate külaliste saabumisel kõrva paneb, ei pea paraku ka imestama, kui ta siis aparaadiga eriti ei kuule ja juttudest aru ei saa.

«On inimesi, kes tulevad meie juurde alles viie aasta pärast, arvates arsti juures diagnoosi saamisest. Nad on kuulnud juba nii pikka aega halvasti, nende kuulmismälu on alla käinud, kõrvanärvid kärbunud. Oleks nad tulnud kohe, olnuks tulemused ilmselt hoopiski teised,» kahetseb Margit.

Uusimatel kuuldeaparaatidel on lausa olemas selline nõks, et alguses on heli vaiksem, et värsket kasutajat mitte ära ehmatada, ent kõrva harjumist mööda heli valjus tasapisi kasvab, kuni arvutis seatud piirini.

Uutel kõrgtehnoloogilistel kuulde-aparaatidel, samuti implantaatidel, on ülikeerulised programmid, mis «mõtlevad ise». Nad oskavad valje helisid vaigistada ning vaikseid helisid võimendada. Oskavad «lõigata maha» teravaid ja kriipivaid hääli ning muuta kuulmisaistingu meeldivaks. Samas on juba tekkinud vaidlusi sel teemal, kui kaugele maksab digitehnoloogiaga üldse minna. Mainin, et kõik kasutajad pole rahul olukorraga, kus masin üritab nende eest mõtelda. Näiteks kõnnib inimene tänaval, tema selja taga tuleb auto. Kuuldeaparaati jõuab küll automüra, ent aparaat tõlgendab selle mõttetuks lärmiks ning vaigistab ära. Tulemus – inimene kuuleb automüra summutatult, masin jätab talle väära mulje, justnagu kostaks see kusagilt ohutust kaugusest. Või kontserdil, kus aparaadile tuleb äkitselt pähe, et trompetihääl on ebavajalik müra, ning ta lihtsalt eemaldab kõik trompetihelid. Näiteks mind isiklikult pisut isegi ärritab see, kui masin üritab minu eest toimetada, minust targem olla. Tahaksin oma kuulmise üle ise rohkem otsustada.

Järgmine abivajaja on keskealine daam. Ta on venelane, räägib selgelt, on üsna rahulik ja enesekindel. Mõistatan endamisi, kui kaua on ta olnud vaegkuulja. Hiljuti kuulmise kaotanu šokeeritud olekut ei paista kusagilt, samas on kõne hästi säilinud. «Temal on kuuldeaparaat juba paarkümmend aastat,» valgustab mind Margit. «Ta tuli uue järele.» Margit soovitab daamile kuuldeaparaati ka teise kõrva. Ta tutvustab kahe aparaadi kandmisel tekkivaid eeliseid. Daam mõtleb ja kaalub, lõpuks keeldub. Ta saavat ka ühe aparaadiga hakkama küll. Igaks juhuks teeb Margit uue audiogrammi, veendumaks et kuulmine ei ole vahepeal oluliselt muutunud.

Kolmas on taas eakas valgepäine proua, silmnähtavalt närvis. Temalgi on eelnevad uuringud-asjaajamised juba tehtud ja ta tuli nüüd oma elu esimese aparaadi perra. Kõik kordub samuti kui esimesegi patsiendi puhul. Ka tolle proua näos on pärast aparaadi sisselülitamist märgata elavnemist, põnevust, uudishimu.

«Kui inimene tuleb esmakordselt meie juurde, siis on ta sageli krampis. Aga krampis olek tõstab vererõhku, see omakorda mõjub kuulmisele. Nii jääb mulje, et arstikabinetis ei kuule see inimene üldse. Samas lähedased kinnitavad, et oma kodus kuuleb ta küll ja saab hakkama. Seetõttu ongi väga oluline inimene kõigepealt maha rahustada, luua positiivne foon. Siis võib teha audiogrammi ning saame teada, milline on ta kuulmine tegelikult,» mõtiskleb Margit.

«Paljud inimesed pelgavad arste,» arutleb Margit edasi. „Seepärast pean kõigepealt neil arstihirmu maha võtma. Näitan neile, et siin pole mitte midagi, millega neile kuidagi valu saaks teha. Mul on siin mõned süstlad, hästi suured. Tegelikult ei ole neil nõelagi otsas – neid süstlaid kasutatakse kõrva vaigust puhtaksloputamiseks, samuti on meil süstlad selleks, et individuaalotsaku valmistamiseks kõrva sisse segu lasta. Nahka me küll läbi ei torka.»

Margit tegutseb kiiresti ja professionaalselt. Kes tuleb vastuvõtule päris esmakordselt, sellele tehakse audiogramm ning lastakse kõrva helesinist segu individuaalotsiku valmistamiseks. Segul lastakse kõrvas taheneda ning seejärel viib Margit selle teise kabinetti Kristale, kes helesinisest kumjast plönnist ilusa läbipaistva kuulmekäigu sõbra välja võlub. Kes tulevad juba aparaadile järele, need selle ka saavad – koos hooldusjuhiste ja kõige muu vajalikuga.

Inimesed on peaasjalikult vaiksed. Ei paista kusagilt küsimustelaviini. Vaatavad, kuulavad. Kes nende sisse näeb? Ilmselt lähevad nad nüüd koju, kuuldeaparaat kõrvas, ja hakkavad oma verivärske uue kehaosaga kohanema.  

«Ärge unustage, et aparaati tuleb kanda iga päev. Nii kui hommikul ärkate, pange kõrva! Ja õhtul magama minnes võtke ära,» saadab Margit järjekordse värske aparaadikandja soovitustega teele.