Jalgrattal Tallinnast Tartusse – ja veel väikese ringiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kerdi Leetma oli ainus vapper naine, kes valis kiireima ehk 35 km/h sõidukiirusega grupi.

FOTO: Sille Annuk

«Näe, rattasõit on sul kortse vähemaks võtnud,» nöögib triibulise rattasärgiga mees 20. augusti hommikul Tallinnas Kaarli puiestee pargialal seisvat naist. Punakollasinistes  triibusärkides jalgrattureid on lisaks neile kahele suure sõidu jahil mitusada. Ees ei oota siiski järjekordne suvine rattavõistlus, vaid ühisveeremine Tartusse.

Suurel rattasõidul osaletakse mõnusa emotsiooni, pika trenni, aga ka kambavaimu ja ühistegemise pärast.

FOTO: Sille Annuk

Kokku osales Gran Fondol 30 naist.

FOTO: Sille Annuk

Kuigi tegemist polnud võistlusega, said soovijad viimasel tõusul mööda munakivisillutist Toomemäele veel allesjäänud jõuvarud valla päästa.

FOTO: Sille Annuk

Kiireimad läbisid raja 7 tunni ja 18 minutiga grupis, kus sõitsid koos nii tõsised sportlased kui ka harrastajad.

FOTO: Sille Annuk

Päev varem püstitati teist korda toimuva Hawaii Express Gran Fondo Estonia nime kandva rattasõidu stardikaared Vabaduse väljakul proovi tegeva Ivo Linna laulu saatel pühalikus meeleolus. Nüüd, kell kaheksa hommikul asuvad ratturid ühiselt teele Tartu poole, et koos maha vändata 243 kilomeetrit. Linnast väljasõidul tervet tänavat täitvat kaherattaliste massi nähes elavnevad ühe maja aknal kõõluvad lõbusas meeleolus noormehed veelgi.

Teel Lagedile, kus on tehniline start ja suur mass jaguneb kolme rühma sõidukiiruse järgi 25, 30 või 35 kilomeetrit tunnis, käib esimene pauk – rehv lõhkeb. Kuna aga peakorraldaja Ain-Alar Juhansoni sõnul on Gran Fondo sõidu üks omapära see, et iga sõitja võib tunda end kui suurel rattatuuril osaleja, saab tühja «sussi» omanik abi ühest saateautost.

Enne Lagedit asuva tankla juures annab rühmajuht Maret Mets meile, viimase pundi seltskonnale, juhiseid, kuidas ees ootaval teekonnal koos sõita. «Oleme paaris. Kui midagi juhtub, siis äkilisi liigutusi ei tee, vaid tõstke käsi püsti. Läksime,» ütleb Mets hoogsalt ning neoonkollastes vestides mootorratturite saatel läheb umbes 40-pealine seltskond rehvide sahinal teele. Tuulemurdjad teevad ees tööd ja ülejäänud püüavad sabas hoida.

Hea teenindus

Satun sõitma kõrvuti mehega, kelle hele jalgratas on aastate jooksul kattunud rattaralli ja -maratoni kleepsudega. «On ju vaja ennast liigutada,» ütleb teist korda Medio Fondot ehk 110-kilomeetrist distantsi Tamsaluni väntav härra.

Umbes 35 kilomeetrit läbitud, räägib mu uus paariline Uku Vernik, kuidas ta aasta tagasi sõitis esimeses rühmas: «Seal oli paras paugutamine ja tõusudel läksid ikka teised eest ära.» Kuna tänavu pole tal olnud aega trenni teha, läbitud on pelgalt 300 kilomeetrit, otsustas mees valida rahulikuma kulgemise. Aga päev hiljem on Vernikul plaanis ka rulluisumaraton läbi teha. «Pikk distants, sest mullu poolikut tehes tundus, et jõudu veel on.»

Paarkümmend kilomeetrit vuhiseb rataste all märkamatult läbi ja päike hiilib pilve tagant välja. Viiekümnendates aastates maratonijooksja Vladimir Botsuk on ainus maastikurattal pedaalija. Teistel on tagumiku all peenikeste rehvidega maanteerattad, millel peaks kulgemine lihtsam olema. «Ma alles tänavu ostsin selle ratta,» ütleb Botsuk. «Kevadel sõitsin Tartust Viljandisse, polnud häda midagi,» muljetab mees aprillis toimunud 155-kilomeetrisest Gran Fondost.

Kui läbitud on 70 kilomeetri kanti ja aega kulunud üle kolme tunni, kostub tuulesahinas hüüe: «Banaani? Geeli? Jooge pudelid tühjemaks!» Hõikajaks on üks rühma karjatajatest Jaano Verbu, kes aeg-ajalt süstib kõige ette, et varustada sõitjaid söögi ja joogiga ning uurida, kuidas enesetunne. Peakorraldaja Juhanson räägib pärast sõitu, et ühisveeremise ja suurema trenni eesmärk on õpetada inimesi koos sõitma, sööma ja jooma. «Kui nad lähevad mujale sõitma, siis juba oskavad. Sellepärast oleme rühmi vedama ja juhendama kutsunud kogenud rattasõitjad ja treenerid.»

Rehvi purunemise hirm

Amblast läbi sõites läheb väntamine kohe hoogsamaks, kui tee äärest kostab pasuna tuututamist ja ergutavaid hüüdeid. Pool tundi hiljem võtavad Tamsalus ratturid vastu sinistes seelikutes tantsutüdrukud ja supipaus. Kaitseliidu ja naiskodukaitse keedetud supp on nii tuline, et väike põletus annab veel päevi tunda.

«Noormees number 16, kuidas meeleolu on?» uurib päevajuht saabujatelt. Kuigi kõigil on rinnal aasta tähis, siis lühikese ja pika sõidu läbijad eristab varrukate värvus ja nimi vasakul küljel. Juba särgi ära vahetanud habemik inglane Charles Anderson sattus Maarjamaal sadulasse tänu siin elavale vennale Robile. «Järgmine aasta võiks veel tulla, aga siis juba Tartusse välja sõita,» kiidab ta ja soovib jaksu ees ootavaks 150 kilomeetriks.

Tamsalust välja sõtkudes mainib seljakoti ja valge habemega härra, et kuigi oleks otse koju saanud, veereb ta veel hea meelega natuke kaasa, et läbitud maad suurendada. Leistangil ilutseva rattanumbri järgi tundub, et olen kokku trehvanud Tamsalu vallavolikogu esimehe Toomas Uudebergiga. «Keha peab ju toonuses hoidma ja ei olnud üldse nii raske ka,» nendib ta ning lisab, et poja ratas on ju lausa selline, mis veereb ise. «Kardan ainult rehvi purunemist!» Kodutee otsas ära keerates soovib Uudeberg kõike paremat ja lubab, et kohtume järgmine aasta.

Viis ja pool sõidutundi on seljataga, kui valgel rattal vuhiseb mööda õbluke Mets. «Võtke geeli, varsti on üks tõus,» valmistab ta meid ette ees kõrguvaks kümneprotsendiliseks järsakuks. «Noh, lähme alla ja teeme uuesti?» naerab energiat täis Mets, kui kõik on Emumäel pärast väikest pausi taas pulsi normi saanud, banaani ampsanud ja saateautost pudeleid täitnud. Teed turvavatelt ja autosid ratturitest mööda vedavatelt Motohuntidelt kuuleb, et esimene rühm on juba Jõgeva kandi  läbinud. Tund väntamist ja 30 kilomeetrit hiljem oleme samas kandis, kuid kiiremad on selleks ajaks juba Taaralinnas.

Ootamatu kruusalõik

N-ö lühikese raja mehe Oliver Ojamaa sõnul tekkis tal mõte Tartusse sõita alles teel. «Tamsallu jõudes oli enesetunne üllatavalt hea ja mõtlesin, et now or never. Vähe tõenäoline, et kunagi üksi või mõne väiksema rühmaga sellise vahemaa järjest läbiksin. Korraldus on ka nii hea, et lihtsalt tundus suurepärane võimalus, mida oleks patt kasutamata jätta.»

Kaiaveres terendab üllatuslikult väike lõik kruusateed. «Vahest on see kruusalõik parem kui krobeline asfalt,» ohkab minu kõrval sõitev Mirjam Piik. Tunduvalt pehmem on kruusa peal küll.

Keegi kilkab, et 200 kilomeetrit on täis napilt enne kiiret kosutuspeatust Saadjärve ääres. Energiast pakatav Botsuk õhkab: «Päris hea on, võiks tagasi ka sõita.» 40 minutit hiljem rakendabki ta oma üleliigset energiat suure sõidu maiuspala ehk Lossi tänava munakivisillutisel Toomemäele üles rammides. Selleks hetkeks on maha tiksunud üheksa ja pool tundi ning kilomeetreid kogunenud üle 230.

Särgikaelusel ilutsev number 243 kilomeetrit olla korraldajate sõnul uksest ukseni. Kui veeren venna koduhoovi, siis ilutseb rattakompuutril, mis sai tööle pandud korteri uksest väljudes, 241,45.

------

Hawaii Express Gran Fondo Estonia

· Toimub 20. augustil, tänavu teist korda.

· Kuupäev valitakse nii, et oleks vaba päev ega langeks teiste suviste sõitudega kokku.

· Distants 243 kilomeetri Tallinna Vabaduse väljakult Tartu Lossi tänavani.

· Mullu osales 225, sel aastal 236 ratturit.

· Medio Fondo on 110 kilomeetrit Tallinna Vabaduse väljakult Tamsaluni.

· Eelmisel aastal osales 12, seekord 15 ratturit.

· Sõitu turvas 30 Motohundi tsiklisti.

· Üritust kokku aitas korraldada üle saja inimese.

Tagasi üles