:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2010/09/26/438940t1h6c19.jpg)
Tarbija24 tegi hiljuti endistele suitsetajatele üleskutse jagada oma tubakast loobumise kogemusi, vastuseid kogunes kommentaaride ja e-kirjade näol 250. Allpool kirjeldavad oma üleelamisi kolm kogenud suitsetajat ja loobujat.
Loobumine võtab suitsetaja pildituks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suits läks koos tööga
Jätsin suitsetamise lõplikult maha 15 aastat tagasi. Asi õnnestus kolmandal tõsisemal üritamisel. Esimesed kaks korda suutsin paar kuud vastu pidada ja siis sattusin olukorda, kus olin kirglike suitsetajatega koos ja endal olid ka töös pingelised momendid. Siis mõtlesin, et ma olen jube tubli olnud ja võin endale ikka ühe suitsu lubada. Tegingi selle ühe ära ja siis paari päeva pärast veel ühe ja siis juba iga päev ühe ja siis iga päev palju.
Kolmandal katsel tegin enne eeltööd ja asi õnnestus hämmastavalt lihtsalt. Nimelt oli mul kavas töökohta vahetada ja sisendasin juba pool aastat endale, et kui endiselt töölt lahkun, jätan suitsetamise maha. Viimasel tööpäeval sai mul pärast lõunat suitsupakk tühjaks, kuid minu enda poolt määratud tähtajani oli veel aega ja ma ostsin uue paki suitsu. Kui tööpäeva lõpus käisin koos töökaaslastega veel baaris söömas, tegin viimase suitsu, panin suitsukoni baariletile tuhatoosi, istusin autosse ja sõitsin koju. Mul oli koju sõita kaks tundi ja tavaliselt olin ma sel ajal palju suitsetanud, kuid seekord enam mitte.
Koduseinad päästsid nõrkusest
Viskasin sigaretid prügikasti, ostsin kõige nõrgema nikotiinisisaldusega plaastreid ja alustasin innukalt - loobusin täielikult igasugusest alkoholist. Elasin päev korraga, lubades endale, et kui täna ilma suitsetamata päeva õhtusse saan, olen olnud väga tubli. Esimene kuu oli pildituks tegevalt raske.
Väike kurat mu õlal ja meeli uimastav kujutletav sigareti lõhn jälitasid mind kõikjal. Magada ei saanud, unetus sai mu igapäevaseks kaaslaseks.
Sõpradega kokku saades juhtus sageli, et pidin 30 minuti pärast lahkuma, sest see oli ainus viis mitte anda järele soovile klaas veini tellida, sest sellele oleks järgnenud meeletu sigaretivalu. Haarasin koti, vabandasin ja läksin koju. Nädalaid. Aga pidasin vastu. Teadsin, et nõrkusehoog läheb üle, kui ma oma koju, nelja seina vahele jõuan, vannituppa hambaid pesema, valmistumaks voodisse pugema ja loomaks endale keskkonda, kus suitsetamine oli välistatud. EI suitseta ju voodis, raamat käes! See aitas.
Otsustav kuupäev – 20. juuni
Kuni 20. juunini tegin suitsu nagu tavaliselt. Kui 20. juuni vahetus 21. juuniga, kustutasin ka oma viimase sigareti. Ja siis hakkas tõeline piin...
Ometi sain ma esimese nädala kuidagi väga lihtsalt mööda, siis hakkas raskem osa. Sisestasin endale, et kui juba nädala suudan ilma olla, siis suudan ka järgmise päeva. Sellist mõtet kasutasin iga päev.
Kolm aastat läks mööda ning 20. juunil hakkasin uuesti suitsetama. Nüüd olen kolm aastat jälle suitsetaja olnud ja võtnud vastu otsuse, et kuna mulle meeldib ja ma tõesti naudin seda, siis niipea ma sellest loobuda ei kavatse.
Aga kõigile mahajätjatele soovitan kõigepealt leida endas see tahe. Mingite plaastrite, nätsude ja tablettidega pole mõtet jamada, see on organismi petmine. Kui ei taha enam suitsetada, siis tõmba üks korralik suits, viska pakk minema ja sisenda, endale miks sul seda enam vaja pole ja kui oled tugev inimene saad sellest lahti.
Tarbija24 toimetus tänab kõiki, kes meie ja meie lugejatega oma kogemusi jagasid!