Mis tunne võiks olla kihutada mööda veepinda? Õige pea istungi, varbad vees ja wakeboard jalgade külge haagitud, ning mõtlen hirmuga, kuidas selle eluka peale püsti saaks. Proovinud pole ma seda veel mitte kunagi! Ja ongi hea – mu stardipositsioon on sama, mis suurel osal lugejatest.
Veelauasõit – mõnus märg adrenaliinilaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/01/5786289t1hc9ec.jpg)
Mootor käivitub ja käepideme külge kinnitatud tross tõmbab hea hoo sisse. Wakeboard tolgendab jalgade all, aga see elukas on libe nagu lutsukala – paar sekundit püsin püsti ja juba lendan pea ees suure pauguga vette. Silmad, nina, kõrvad ja üldse kõik kohad, kuhu vesi oskab minna, on hetkega vett täis. Päris hea, et sai päästevest selga topitud, sest Männiku karjäär on sügav, ning kuigi pean end heaks ujujaks, võtab pauk korraks pea uimaseks. No mis seal ikka – proovime uuesti. Viuuu… olen poolkükis, püsti, juba rõõmustan ja pläraki! Jälle vees. Seekord tagurpidi. Pole hullu, pepu peale kukkuda on igati ok.
«Hei, sul on tagumik liiga taga, lükka puusad ettepoole,» juhendab instruktor kaldalt. «Mis ma sinna parata saan, kui see raske tagumik ise veab mind taha,» kuulen ennast läbi veepladina vastu röökimas. Küll on mõnus oma isiklik kobaks-olemine kellegi teise süüks ajada, teada värk.
/nginx/o/2016/09/01/5786291t1h8eab.jpg)
«Kui kiiresti keegi lauale saab, on väga individuaalne, mõni ei saa kohe püstigi,» julgustab Männiku ja Harku wake-pargi juhataja Merle Antson. «Kui esimesed sõidud ei tule välja, ei tasu heituda – see on nagu jalgrattasõit, varem või hiljem ikka hakkama saad. Kui jonni ei jäta.» Merle on vana rahu ise, tal pole vähimatki kahtlust, et asi hakkab sujuma. Mis minul, algajal, muud üle jääb kui targemaid uskuda. «Mõnel tuleb algus hästi raskelt, aga siis saab nõksu kätte ja edasi läheb libedalt. Kunagi ei tea! Mida paremini õpetussõnu kuulda võtad, seda kiiremini oskus tuleb. Hasart peab sees olema ja kukkumist ei tohi karta – vesi viga ei tee!»
Mis rutem joonele aitaks? Hea tasakaal on abiks – seda saab siinsamas kaldal surf balance board’il treenida. Eelis on kõigil, kellel on varasem kogemus lumelauast või rulasõidust. «Aga igal inimesel on tasakaal olemas, muidu ta ei püsiks ju püsti. Veelaual vajab see üksnes tiba rohkem keskendumist,» kinnitab Merle.
/nginx/o/2016/09/01/5786287t1hae89.jpg)
Vares vees
Nii, kolmas katse, hoog sisse ja ennäe imet – olengi püsti! Esialgu ei meenuta ma küll karvavõrdki tšillilt liuglevat veelaudurit, pigem olen üleni krampis ja kõver nagu vette kukkunud vares. No umbes selline tegelaskuju nagu multikas «Must ja valge koer» – jaa, just temaga tunnen hetkel tulist hingesugulust! Niipea kui see mõte mind tabab, hakkan ohjeldamatult naerma ja kaotan loomulikult tasakaalu, ha-ha-haaa-bul-bul-bull…
Käed trossiga hoian igaks juhuks keha ligi, jalad kõverad, otsekui annaks oma pika keha kokkupakkimine tasakaaluhoidmisel mingeid eeliseid. Tegelikult on vastupidi – sirgete kätega on käepidet palju stabiilsem hoida ja kehaasend on kindlam, kui end välja sirutada. Puusad ees, õlad taga, juhtjalg võrdlemisi sirge ja tagumine manööverdamiseks veidi lõnksus.
Vares või mitte, igatahes täidab laualpüsijat õige pea ehe eufooria. Juhhuuuu! Ma sõidan! Juhtida ma seda libedat tegelast veel ei oska, nii kihutab tüüp põhimõtteliselt sinna, kuhu ise tahab. Niipea kui veelaud mõistab, et selga sattunud ratsaniku sõna kuulama ei pea, võtab ta otsejoones sihiks kõrvalrajale püsti pandud obstaakli. Selline suur, imposantne, vette ehitatud hüpekas, mina liginen sellele valelt poolt, nii et ainus võimalik trikk, mida hetkel sooritada saaks, oleks kõmakas kokkupõrge. Viskan end hullema vältimiseks parem ise selili ja üritan eemale hulpida. Ujumine, lauakolakas jalgade küljes, ülemäära mugav ei ole. Õnneks on pööramine koos lauaga lihtne ja muretu, kuid algajatel soovitatakse sedagi enne harjutada, et keset karjääri hätta ei jääks.
Männiku wake-pargis on kõrvuti kolm eri takistustega rada, nii on omal rajal, täpselt trossi all püsimine tegelikult päris tähtis. Paar liugu ja plärtsu hiljem avastan, et taha kantides pöörab ka laud minu selja suunas ja ette kantides näo suunas. Polegi nii jube. Lähen hasarti ja tunnen ülevoolavat rõõmu, et proovima tulin. See on ju tavaline jama, et mida täiskasvanud inimene juba ei oska, seda ta ka ei õpi. Miks? Sest jube nadi tunne on teistele näidata, kui kohmakas ja saamatu sa oled. Iga alguse juurde käib see aga vankumatu kindlusega. Veelauasõitu proovides on pilt päris kindlasti esmalt ülimalt naeruväärne. Umbes nagu oleks ristatud lehm libedal jääl ja uppunud kukk.
Õnneks pole mul aega kõige selle peale mõeldagi, kogu tähelepanu läheb libekala kukil püsimisele. Kuna samal õhtul algavad lahtised meistrivõistlused, on karjäär tol päeval proffe sõitjaid täis ja nende suhtumisse algajasse ukerdisse on lausa uskumatult soe ja toetav. Nii ässad kutid kui ka noored klutid, kõik jagavad lahkelt omi nõkse ja hõikavad soovitusi, millest on täiega abi! Kummale jalale keharaskus kanda, kuidas esiotsa tõsta, et paremini pööret teha. Pole siin mingit ülbet ja suletud siseringi, nagu võiks karta, hoopis mõnus ja toetav sõpruskond.
/nginx/o/2016/09/01/5786281t1h2b3e.jpg)
Jahe vesi ei sega ettevõtmist põrmugi, sõiduks saab laenata kalipso – ollagi pehmem kukkuda. Proovin seda varianti, kuid mulle tundub vesi igati mõnus ka ujukates, ei tunne vajadust soojendavat lisasoolikat ümber tõmmata. Park on avatud septembri lõpuni, nii on täpselt paras aeg veepinnal liuglemist proovida ja suve lõppu veel üks vägev elamus juurde kirjutada.
/nginx/o/2016/09/01/5786297t1h6092.jpg)
Tarkadega tünnis
Külmavareste rõõmuks podiseb aga otse silla keskel suur tünnisaun, kus end pärast pikemat veekihutamist üles soojendada. Sisse sulpsates tundub see küll täielik katel olevat ja naha vahele kupatatud kuumus kestab hiljem päris pikalt. Tünnis sõbrunen seltskonna rõõmsate teismeliste poistega, kes tunduvad olevat ala tõsised fännid. Häid nõuandeid pudeneb nagu küllusesarvest. Hetk hiljem kuulen, et rõõmsameelne tünnisaunaseltskond on tõelised wakeboard’i-ässad – Eesti Noorte Veelauatiim, kes edukalt osaleb rahvusvahelistel võistlustel. «Just tulime Rootsist, et harjutada Euroopa meistrikateks,» ütleb üks tiimi jutukamaid, Silver Milpak. «Võistlused on ägedad, pead ühel ringil tegema oma parimad trikid. Kõige rohkem meeldib mulle kikkereid hüpata – annab ikka laheda elamuse! Kui raske trikk viimaks välja tuleb, tekitab see väga vinge tunde.»
/nginx/o/2016/09/01/5786277t1h84e8.jpg)
Salto veelaual tundub mulle paras hookuspookus, aga nagu näen – kutid neid vabalt viskavad. Mis imetrikk seal on? «Saltos on vaja veits kantidega mängida,» jagab Silver lahkelt profitarkusi. «Peab olema hästi järsk kant, siis viskab tekkiv pinge su õhku. Kui kikkerist teed kolm-kuut, siis lased ühe käe lahti ja haarad selja tagant teise käega, vahepeal on händel ühes käes. Sa pead teadma, mida ja kuidas teha, et sul trikk õnnestuks, aga õppimine käib ainult kogemuse käigus. Ei tohi karta ega liiga palju mõelda, lihtsalt võta julgus kokku ja tee! Tahad nüüd proovida?»
/nginx/o/2016/09/01/5786305t1h63ba.jpg)
Kõik teoorias kõrva taha pandud kuldaväärt soovitused vajavad otsekohe testimist, nii olen paari minuti pärast jälle lauaga vees. On ikka elamusrikas ala välja mõeldud! Algaja saab rõõmustada, et üldse pinnal püsib, edasijõudnuna saad hakata eri trikke katsetama. Karjääri kolmel rajal leidub mitmesuguseid takistusi – saad üles kihutada rularambisarnasest slaiderist või teha kõrgeid õhulende kikkerilt, testida tasakaalu ja manööverdamisoskust kitsal katuseharjal. Võimalused end proovile panna on piiramatud.
Hetk hiljem näen üht oma värsket tünnisõpra hoopis ilma lauata veepinnal kihutamas – barefoot olla mõnus väljakutse profimatele veelauduritele. Wakeboard pakub põnevust ka siis, kui sa ise mitte midagi ei tee, vahid niisama kaldal suu ammuli ja hoiad hinge kinni, et kaelamurdvad trikid ikka õnnestuksid. Sõita on võimalik ka paadi taga, spetsiaalne veelauakaater teeb suurema laine, millelt on võimalik hüppeid teha, kuid laualpüsimine on muidugi raskem kui ideaalsete tingimustega, lainevabas karjääris.
/nginx/o/2016/09/01/5786299t1h64a0.jpg)
Adrenaliinikud igas eas
Seltskond karjääris on seinast seina, enamiku moodustavad küll noored mehed ja teismelised poisid, küllap on nende adrenaliinijanu kõige suurem. «Aga vanus ei loe midagi,» hõikab üks nooremat sorti veekaskadöör, keda nägin veidi aega tagasi trossi lahti lastes hoogsat saltot viskamas. «Siin üks kutt on 62, teeb trikke ja puha!» Pisemad, kellele sobiv saabas leidub ja kes veesõidu kenasti käppa saanud, olla seitsmeaastased. «See on täpselt selline ala, mida igaüks saab proovida. Kui endal on julgust, siis piiranguid ei ole. Palju on esmakordseid proovijaid ja see on väga tore,» räägib Merle Antson. Üsna tihti tullakse wake-parki teravate elamuste jahile ning samuti sooviga peas korralik restart teha. Tõsi ta on, laualpüsimise kõrval peas eelarvet ei lahka või probleeme ei lahenda, selleks pole lihtsalt aega!
/nginx/o/2016/09/01/5786307t1h2251.jpg)
«Päris palju peetakse siin firmaüritusi ja poissmeesteõhtuid. Käivad lohesurfajad – kui tuult pole, siis pargis saab alati sõita. Kevadistel «Teeme ära!» talgutel tuli siia töökas kamp registrite ja infosüsteemide keskusest, tähistasid firma sünnipäeva ja tegid ära väga suure töö, siiani olen tänulik. Pärast julgustasime neid sõitma ka. Osa ei julgenud, meie siis utsitasime ja lõpuks kõigile tohutult meeldis.» Siin kandis on nähtud veikijaid nii ülikonnas kui ka pruudilooriga, üritustel on sageli võistlejad kostüümides, et vaatemängule vürtsi juurde anda. «Sa võid sõita kuidas tahad, peaasi, et kiiver peas, vest seljas ja laud jalas,» naerab Merle, «Ilma kiivri ja vestita me kedagi vette ei lase! Turvalisus peab olema tagatud.»
Vee peal püsimine pole asi, mida inimene iseenesest suudaks, kiirused on suured ja keskenduda tuleb korralikult. Ala tundub aga kaugelt riskantsem ja keerukam, kui see tegelikult on. Mis siis wakeboard’ides juhtuda saab? No üht-teist ikka, päästevesti ja kiivrit ei kanta niisama ilu pärast. «Üks poiss eelmine aasta kukkus saltot tehes peaga vastu kikkerit ja lõi end täiesti oimetuks,» meenutab Silver Milpak. «Aga tavaliselt võid raskemat trikki õppides kas või sada korda kukkuda ja midagi ei juhtu. Vesi on tunduvalt pehmem kui kõva maa.»
/nginx/o/2016/09/01/5786293t1haba1.jpg)
Mu oma kogemus kinnitab sama – vette kukkudes haiget saab, viga aga mitte. Sõltub, kui kõrgelt kukud, aga alguses ju ulmelisi hüppeid ei tee. Sõbranna Katrin proovis omal nahal ära ühe vastikuma võimaliku kukkumise – lendas näoli vette. See võttis tal jupiks ajaks sõiduisu ära, kuid… nägu on tal siiani alles ja sama ilus nagu varem. Iga ala juurde, mis tõotab ohtralt kirkaid elamusi, kuulub ka väike protsent riski ning kukkumisi, see on paratamatu.
Kui viimaks veest välja ronin, on jalad all nagu makaronid. Ülekeedetud makaronid nimelt. Käed on ka nagu süldist valatud. Olevat tavaline nähtus – hasarti minnes seda tähele ei pane, kuid veelauasõit on päris väsitav ning annab kogu kehale korraliku koormuse. Lõdvaks ei saa end hetkekski lasta. Või noh, vee all ehk isegi saab, aga seni kui veepinnal püsida plaanid, ära parem mitte mõtlegi. Mis aga toimub peas? Täielik ilutulestik – tund-paar pole ma millegi kõrvalise peale mõelnud, nii on vanad mured kui peoga pühitud, uusi ideid ja energiat tuleb nagu kosest. Järgmisel hommikul aga on tunne, nagu oleks rongi alla jäänud – ma ei tuvasta terves kehas ainsatki lihast, mis ei valutaks. No mis jama see veel on, ma olen ju treenitud!? Aga iga uus ala on kehale korralik šokk. Pole hullu midagi, kangutan end püsti ja kappan tegutsema, sest korralik adrenaliinilaks hoiab mitu päeva meeleolu pilvepiiril. Lihtne on ju endale sisendada, et mitte miski pole võimatu, kui sa suudad juba vee peal kõndida. Ning see ei loe, et tegelikult suudaks seda igaüks, eneseületuse tunne on sellegipoolest kõrvust tõstev.
Veelauaga saad sõita:
Männiku wake-park wakeintallinn.ee
Harku wake-park wakeintallinn.ee
Rahinge ekstreempark rahinge.ee
Otepää wake-park anso.ee
Abiks on ka koondlehekülg wakepark.ee
Kaatri taga sõitu pakuvad aktiivspordikohad
Aktiivne puhkus Kaberneeme, aktiivnepuhkus.ee
Pärnu Lustipark lustipark.ee
Rohuneeme sadam merereis.ee
Veelauakoolitus kokkuleppel eri jõgedel-järvedel watersport.ee
Inforuut 2 , see võiks olla värvilise fooniga, tumesinine või must – öine üritus!
Eriti teravaid elamusi veelaual pakuvad öised sõidud. Täna, 3. septembril on kõik oodatud oma julgust proovima või niisama tšillima ja kaasa elama. Kell 16 toimuvad harrastajate lahtised võistlused, kell 22 pannakse aga Valdeku järve kallastele prožektorid ja veikida saab, kuni jaksu jagub. Sündmus on põnev ka pealtvaatajatele. Kell 23 näitavad profid oma parimaid trikke, rannal on lõke, muusika, apsud-lonksud, pinks ja võrk. Lisainfo tel 5619 5912 ja Facebooks, ÖÖwake + Wake It Till You Make It Grand Finale.
/nginx/o/2016/09/01/5786283t1h2ab4.jpg)