Eesti tervishoiusüsteem vajab kiiresti muudatusi

Foto: Panther Media/Scanpix

Tervishoiusüsteem vajab kiireid muudatusi. Pakun välja mõned konkreetsed lahendused, kuidas tervishoidu lisaraha juurde tuua ning arstiabi jätkusuutlikumaks muuta.

Viimasel ajal on taaskord nii tervishoiuringkondades kui ka ajakirjanduses tõstatunud teema arstiabi tagamise  jätkusuutlikkusest Eestis. Millises mahus oleme suutelised pakkuma elanikkonnale kvaliteetset arstiabi? Milline peaks olema esmatasandi ja eriarstiabi vaheline tööjaotus? Kas meil jätkub meditsiinitöötajaid? Millises suunas peaksime liikuma tervishoiu rahastamise tagamisel?

Tulevikuplaanide osas on eriarvamusel ka kaks ministrit – kas leida raha juurde väljastpoolt tervishoiusektorit maksude tõstmise teel või hoopis süsteemi seest. Minu hinnangul tuleb teha mõlemat.

Lisaks soovivad mõned tülli ajada omavahel ka raviasutusi. Etteheiteid on mitmeid – kes on süüdi eriarstiabi kadumise pärast maakonnahaiglatest, kes ravib odavamalt... Võrreldakse ilma sügavamat sisu teadmata ambulatoorse arstiabi maksumust erameditsiinis ja haiglavõrgu arengukava (HVA) raviasutustes. Ajakirjanduse kaudu selgub, et Tartu ülikooli kliinikum küsib haigekassast, miks regionaalhaigla ravijuhu maksumus on kõrgem kui kliinikumis jne Osadele küsimustele võin vastuse anda kohe siin.

Miks kaob eriarstiabi tasapisi väikehaiglatest?

Sageli heidetakse suurhaiglatele ette, et need justkui neelaks väiksemad alla, aga tegelikult tuleks põhjust otsida hoopis meditsiini arengust ja kvalifitseeritud meditsiinipersonali nappusest. See ei ole ainult Eesti, vaid ka enamuse meid ümbritsevate Euroopa riikide probleem. Erinevates riikides lähenetakse samale teemale erinevalt, vastavalt konkreetse riigi võimekusele. Arstiabi osutamine  ei ole enam samasugune, nagu kümme või 20 aastat tagasi. Üha kiirenevas tempos võetakse kasutusele uusi diagnostika- ja ravimeetodeid. Paraku kõik maksab ja seetõttu ei suuda osa väikehaiglatest ennast majandada ning vajalike uuendustega sammu pidada.

Teisalt ei ole mõistlik praegusel hetkel ka väikehaiglaid sulgeda, sest patsiente tuleb seoses elanikkonna vananemisega juurde. See on sundinud enamus riikides kontsentreerima spetsialiseeritud arstiabi suurematesse keskustesse, jättes väikehaiglatesse alles vaid tervisekeskuse ning järelravi võimekuse. Ka Eestis on vaja otsustada, kus millist arstiabi antakse tagades samas ka väikehaiglate jätkusuutlikkuse. Eriti oluline on kvaliteetse arstiabi kättesaadavus saartel. Peab arvestama ka faktiga, et patsientide ootused kaasaegse ja kvaliteetse arstiabi kättesaadavusele on tõusnud.

Teine oluline teema on aina süvenev tervishoiutöötajate nappus. Mõnes haiglas võib küll hetkel olla seis töötajate osas suhteliselt hea, kuid kui vaadata personali vanuselist struktuuri, siis peagi on käes olukord, kus viimasedki arstid ja õed lahkuvad sealt pensionipõlve nautima. Paraku soovivad noored arstid töötada seal, kus on piisav hulk patsiente, kasutusel tipptehnoloogia ja ravimeetodid. Jõuga neid väikehaiglatesse suunata on väga keeruline.

Ravijuhud on erineva keerukusastmega ja haiglate profiilid erinevad

Erinevaid raviasutusi võrreldes ei ole mõistlik võtta aluseks pelgalt maksumust, vaid tuleb hinnata ka raviasutuse tüüpi,  ravijuhtude raskusastet ja vajaliku ravi komplekssust. Keerukamad ravijuhud on ka kulukamad.

Erameditsiin tegeleb põhiliselt kergemate terviseprobleemide lahendamisega. Samuti ollakse sageli spetsialiseerunud vaid ühele kitsale valdkonnale, mistõttu ei saagi nende ravijuhu maksumust võrrelda kõrgema etapi ravijuhu maksumusega. Kergemad terviseprobleemid ei vaja kulukaid uuringuid ja kõrgtehnoloogiat haiguste raviks.

Kui võrrelda aga HVA haiglaid omavahel, siis näiteks Tartus on vaid üks haigla – Tartu ülikooli kliinikum, mis täidab nii kohaliku, kui ka kõrgema etapi  funktsiooni. Regionaalhaigla on piirkondlik haigla ja Tallinnas on lisaks meie haiglale veel kaks keskhaiglat ja lastehaigla. Seetõttu käsitletakse meie haiglas võrreldes kliinikumiga proportsionaalselt rohkem keerukamaid ravijuhte. Tänu e- konsultatsioonidele on meil võrreldes teiste haiglatega ka tunduvalt rohkem eelselekteeritud haigeid. 

Regionaalhaiglas ravitavate haigusjuhtude keerukusindeks (casemix index, CMI) on keskmiselt 1,6. See on kõrgeim Eestis, s.t. meie juurde jõuab kõige rohkem raskes terviseseisundis ja keerukamate diagnostiliste probleemidega patsiente Eestis. Võrdluseks: Tartu ülikooli kliinikumi ravijuhtude keskmine keerukusindeks oli 2015. a 1,19, keskhaiglate keskmine CMI 2015. aastal 0,91 .

Kuidas leida raha?

Eesti kulutab tervishoiule vaid ligikaudu 5,9 protsenti oma SKTst, mis on Euroopa riikide keskmisest umbes 30 protsendi võrra vähem. Olukorras, kus Eesti tervishoiusüsteem on Euroopa riikidest efektiivseim, kus maksumaksjate hulk väheneb ja abivajajate hulk suureneb (= rahvastik väheneb) ei aita pelgalt kosmeetilised «täiendava efektiivsuse» otsingud. Tervishoiusüsteemis on juba täna rahvale harjumuspäraste ravimahtude säilitamiseks vajalikust puudu ligikaudu 90–100 miljonit eurot. Keerulist kirurgilist või ravimtehnoloogial baseeruvat ravi sisaldavat haiglaravi juhtu pole võimalik asendada polikliiniku külastusega.

Olukorras, kus Eesti patsientide omaosalus moodustab juba praegu ligikaudu 17 protsenti tervishoiu kuludest pole selle osaluse tõstmine mõistlik. Erinevate riikide praktikas on ammu ning korduvalt ära proovitud, et patsiendi omaosalus üle 15 protsendi tähendab  praktikas vähekindlustatud inimestele arstiabile ligipääsus olulist piirangut. Isegi, kui patsientide omaosaluse reegleid leevendada või omaosaluse määra ümber jaotada vastavalt sissetulekule – mis on ka võimalik, ei too see lahendust rahvastiku demograafilise olukorra halvenemisest tingitud kasvavale massiivsele rahapuuduse probleemile tervishoius.

Selle probleemi lahendamiseks tuleb, juhul, kui soovime senist arstiabi mahtu ning taset säilitada tervishoiu rahastamise tulubaasi ikkagi suurendada läbi maksukorralduse mitmekesistamise.

Ühe võimalusena võiks näiteks muuta liikluskindlustust nii, et liiklustraumade ravi rahastamine käiks läbi selle süsteemi. Kaaluda võib ka riskikäitumisega patsientide suuremat omaosalust. Teine oluline samm on  raha efektiivsem kasutamine tervishoiuvõrgu sees läbi tervishoiusüsteemi korrastamise. Olemasolevat nii tehnoloogilist, kui ka inimressurssi efektiivsemalt kasutades on võimalik saavutada olulist kokkuhoidu. Kallihinnaline aparatuur ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid peavad olema seal, kus neile on piisavalt tööd. Tuleb otsustada, kus millist ravi ja millisel tasemel osutatakse ja lõpetada haiglate «võidurelvastumine».  See aga nõuab poliitilisi otsuseid. 

Otsused on vaja teha kohe

Oli ka viimane aeg tunnistada valitsuse tasemel, et arstiabi tagamise teemad on olulised ning neid avatult arutada. Sellega ei saa enam edasi venitada, sest kõigile on selge – süsteem vajab ravi. Otsused, olenemata sellest kui valusad nad, on vaja vastu võtta.  Meditsiinis teeme selliseid otsuseid patsiente ravides iga päev. Ka riigi tasandil võiks olla selline oskus ja julgus.

Artikkel ilmus Põhja-Eesti regionaalhaigla ajaveebis.

Andrus Remmelgas täidab praegu ka haigla juhatuse esimehe ülesandeid.