Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Laste esmaabi õpetaja tõrjub hirme ja abitust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi
Copy
Esmaabiõpetaja Margit Pärn (vasakul) õpetab Mirjam Mäekivile nuku peal, kuidas väikelast elustada.
Esmaabiõpetaja Margit Pärn (vasakul) õpetab Mirjam Mäekivile nuku peal, kuidas väikelast elustada. Foto: Peeter Langovits

Kas verejooksu peatame žgutiga? Kas jalaluumurru korral teeme lahase? Kas palavikus lapsele kuhjame peale paksud tekid ja ajame ta higistama? Kas rabame teise korruse rõdult alla kukkunud lapse kohe sülle? Ei, ei ja veel kord ei! Kui sa mõnele neist küsimustest jaatavalt vastasid, tasub minna laste esmaabi koolitusele.

Inimest, olgu ta suur või väike, tuleb hakata elustama juhul, kui puuduvad kolm nn elusignaali: ta on teadvuseta, ei hinga ning pulss puudub ehk sisuliselt on ta surnud. Pärn laob letti hirmutava fakti, et laps talub hapnikupuudust viis minutit. «Pärast seda saabub ajusurm ning last enam tagasi ei saa,» sõnab koolitaja. Harva juhtuvad õnnetused meedikute vahetus läheduses ning toimumishetkest kiirabi väljasõiduni kuluvadki juba need viis kriitilist minutit või enamgi, mistap peab lapsega koos olev täiskasvanu ise elustamise käsile võtma. «Tegutse! Asja hullemaks teha ei saa. Kui sa midagi ei tee, sureb laps niikuinii,» paneb Pärn vanematele südamele.

Tagasi üles