Seksuaaltervise liit: SOS-pill ei ole «miniabort»

Soovimatu rasedus võib naisele olla suureks koormaks.

FOTO: Panther Media/Scanpix

Järgnevalt anname vastuse Lauri Pedaja arvamusele SOS-pillide teemal.

Oleme Lauri Pedajaga nõus selles osas, et naise keha on püha – iga keha on püha ja igal inimesel peab olema õigus ise otsustada, mis on tema jaoks parim, kui ta sellega kedagi teist ei kahjusta. Samuti oleme nõus sellega, et kondoomide kasutamine on hea, kuna kondoomid on ainus vahend, mis aitab lisaks soovimatu raseduse vältimisele ennetada sugulisel teel levivaid nakkusi (sealhulgas HIV).

Siiski tuleb elus ette olukordi, kus kondoom on näiteks ununenud, purunenud või maha libisenud. Kahetsusväärselt tihti otsustab partner või ka seksuaalvägivalla toimepanija kondoomi mitte kasutada ja erinevatel põhjustel pole naisel võimalust sellisel juhul vahekorrast keelduda. Niisugustel puhkudel on hädaabikontratseptsioon ehk SOS-pill ainuke võimalus end soovimatu raseduse eest kaitsta ja abordi tegemise vajadust ennetada.

Väga oluline on mõista, et SOS-pill ei ole «miniabort», nagu Pedaja väidab. SOS-pilli toimemehhanism sõltub menstruaaltsükli faasist, mil seda kasutatakse: tsükli esimeses pooles takistab see ovulatsiooni toimumist (ehk munaraku vabanemist) ning tsükli teises pooles viljastunud munaraku pesastumist. Juba tekkinud rasedust SOS-pill ei katkesta ega ohusta.

SOS-pilli kasutamiseks vastunäidustused praktiliselt puuduvad, seetõttu on ka ravim apteegis käsimüügis. Vaid üks üliharva esinev maksahaigus ja ülitundlikkus ravimi suhtes on vastunäidustuseks. On väga hea, et SOS-pill on saadaval ilma retseptita, nii väldime asjatute barjääride loomist ajakriitilise ravimi kättesaadavusele. Tõenäoliselt vähendab see ka abortide arvu. SOS-pilli sagedasteks, ent tervisele ohututeks kõrvaltoimeteks on ebaregulaarne veritsus, harva iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, peavalu.

SOS-pill tuleb sisse võtta esimesel võimalusel pärast kaitsmata vahekorda. Mida varem ravimit manustada, seda tõhusam see on – parim on ravimit kasutada 72 tunni jooksul pärast seksuaalvahekorda, kuid see võib olla tõhus isegi kuni 120 vahekorrale järgneva tunni jooksul. Vältimatu vajaduse korral tohib SOS-pilli võtta ühe menstruaaltsükli jooksul ka korduvalt.

SOS-pilli peamiseks miinuseks on, et pikas perspektiivis on temast märksa tõhusamaid ja odavamaid rasestumisvastaseid vahendeid olemas. Väärib märkimist, et SOS-pill ei kaitse seksuaalsel teel levivate nakkuste eest, seega tuleks ühe kuu möödudes kaitsmata vahekorrast vajadusel minna mõlemal partneril testima seksuaalsel teel levivate infektsioonide suhtes.

Kõigile, kes ei soovi rasestuda, on soovitatav rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Tõhusate rasestumisvastaste vahendite hulka kuuluvad implantaat, spiraal, pillid, plaaster, tuperõngas, süstitav meetod ja steriliseerimine. Nende seast leidub praktiliselt kõigile nende vajadustega haakuv variant. Loomulikult kehtib siingi valikuvabaduse põhimõte: kes soovib, see kasutab; kes ei soovi, siis ei ole see kellelegi kohustuslik. Sobiva meetodi aitab koostöös patsiendiga valida ning selle ohutuses veenduda arst, ämmaemand või noortenõustaja. Nagu kõigil ravimitel, nii võib ka rasestumisvastastel vahenditel esineda kõrvaltoimeid. Suurem osa neist on ohutud ja mööduvad, vajadusel saab meetodit vahetada. Üksikute ohtlike kõrvaltoimete riski aitab miinimumini viia patsiendi põhjalik küsitlus riskitegurite suhtes.

Kondoom on küll tõesõna ainus, mis aitab ennetada seksuaalsel teel levivate infektsioonidega nakatumist, kuid soovimatu raseduse ennetamise seisukohast võib ta oma efektiivsuselt eelpool toodud meetoditele alla jääda. Seetõttu on maksimaalse kaitse saamiseks soovitatav kasutada niinimetatud topeltmeetodit, see tähendab kombineerida mõnda tõhusat rasestumisvastast vahendit kondoomiga – nii on tagatud kaitse nii rasestumise kui ka sugulisel teel levivate nakkuste osas.

Pedaja väide, justkui oleks kõik pillid organismile kahjulikud, ei pea paika. Ulatuslikud teadusuuringud on leidnud, et vastunäidustuste puudumisel on eelmises lõigus mainitud rasestumisvastased meetodid ohutud ning teatud juhtudel on mitmed neist kasutatavad mitte üksnes rasestumisest hoidumiseks, vaid ka ravieesmärgil, ja mitmete tõsiste haiguste risk võib neid kasutades väheneda. Kindlasti tuleb arvesse võtta ka soovimatu rasedusega seotud võimalikke riske tervisele. Rasedus ja sünnitus ei kulge alati probleemideta ja nendega seoses võib esineda mitmesuguseid tüsistusi, mis võivad lõppeda tõsise haigestumisega, ka surmaga. Soovitud raseduse korral on risk ning oodatav lõpptulemus (oodatud lapse sünd) rohkem tasakaalus. Kui aga rasedust ei soovita või näiteks on rasedus tekkinud seksuaalvägivalla tagajärjel, on säärane risk naise tervisele põhjendamatult suur.

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas rasestumisvastaste vahendite (sealhulgas SOS-pillide ja kondoomide) reklaamimine televisioonis tipptunnil on õige, oleme seisukohal, et igasugune teave, mis aitab inimesel oma tervist kaitsta, on väärt edastamist, sh meedia kaudu. Mida enam igas vanuses inimesed on kursis rasestumisvastaste vahendite olemasolu ja kättesaadavusega, seda vastutustundlikumalt nad käituvad ja seda vähem on soovimatuid tagajärgi, mitte vastupidi, nagu Lauri Pedaja väidab. Peljata, et inimesed SOS-pillide tõttu muudest rasestumisvastest vahenditest ja kondoomist kergekäeliselt loobuvad, pole põhjust, sest ohutud, ent ebamugavad kõrvaltoimed ja hind ei toeta selle meetodi pidevat kasutamist. Niisiis on igal juhul teretulnud seksuaaltervisega seotud teabe levitamine.

Meie kogemus seksuaalhariduse tundidest näitab, et lapsed on juba väga varases eas kas interneti, pereliikmete või eakaaslaste kaudu puutunud kokku seksuaalse sisuga materjalide, väärinformatsiooni ning kohati ka pornograafiaga. Meedia on üleseksualiseeritud, vägivalda kujutavate programmide ja reklaamide esitamine on igapäevane. Kondoomi ja pillireklaam võib isegi anda lapsevanemale hoopis hea lähtepunkti, et küsida, kas ja mil määral laps nende materjalidega kokku on puutunud; kas tal on tekkinud küsimusi ning ka võimaluse ebaõiget infot ümber lükata.

Lapsi ei kaitse riskikäitumise eest mitte reklaamide ärakeelamine ja seksuaalsusega seotud teemade mahavaikimine, vaid nende vaba ligipääs tõenduspõhisele informatsioonile, avatud suhtlus (nii kodus kui ka koolis) kõikidel elulistel teemadel ja teadmine, et vajadusel või probleemide tekkimisel on neil alati turvaline oma lähedaste poole pöörduda. Näiteks on mitmed uuringud tõestanud, et laiapõhjaline seksuaalharidus mitte ei ärgita noori varasele seksuaaldebüüdile, vaid võib esimest vahekorda hoopis edasi lükata ning märksa suurema tõenäosusega toimub see siis mõlema osapoole informeeritud soovil ja kaitstult. 

Soovi korral saab rohkem infot Eesti Seksuaaltervise Liidu noortele suunatud veebilehelt amor.ee.

Populaarne

Tagasi üles