Tehtud: Teet Daaniel ujus esimese eestlasena üle Gibraltari väina

Üle Gibraltari ujus Teet Daanieli (vasakult kolmas) koos kolme hispaanlasega.

FOTO: Erakogu

Eile sai Teet Daaniel hakkama ettevõtmisega, mida seni pole suutnud veel ükski eestlane. Ta ujus diabeedihaigete laste toetuseks üle äärmiselt ohtliku Gibraltari väina Euroopast Aafrikasse. Nüüd on emotsioonid laes ja selja taga magamata öö.

Täna hommikul kella kümne paiku oli Teet Daaniel juba üleval. Või õigemini – veel üleval. Rääkisime temaga selja taha jäänud seiklusest.

Palju õnne eduka soorituse puhul! Kuulsin, et kõik läks hästi?

Absoluutselt! Ma olen ise ka väga õnnelik. Väga-väga kihvt.

Mis tunne praegu on?

Tunne on segane. Hästi palju emotsioone on ja see kõik ei ole veel väga hästi kohale jõudnud. Tegelikult ei ole veel ka kehale kohale jõudnud, et oleks vaja puhkama hakata. Öö on praktiliselt magamata, kuna nii raske pingutuse järel keha töötab edasi kogu aeg ja ei rahune maha. Päris raske on uinuda. Mõni tund kõige rohkem tuleb öö jooksul und kokku.

Keda tee peal näha õnnestus? Varem oli juttu näiteks suurtest mereelukatest.

Õnneks ei õnnestunud kedagi näha. Esiteks ei aita keskendumine ringi vaadata. Keskenduda tuleb ujumisele. Oma silmaga ma kedagi ei näinud, kuid hääli oli küll kuulda. Usun, et paljud on näiteks kuulnud, kuidas delfiinid häälitsevad. Kui pea on vees ja kõrvad vee sees, siis oli selliseid piiksusid väga ilusti kuulda.

Hai ei ujunud vastu kusagil?

Õnneks mitte. Ausalt öeldes ei oleks nagu soovind näha ka. Huvi oleks olnud oma silmaga päriselt haid näha, aga millegi pärast ei soovinud, et selline elukas tee peal vastu tuleks.

Kaks aastat tagasi oli küll ühel inimesel, kes siit Gibraltari väina ületas, juhus, et kaks haid hakkasid lähedale tulema. Kuna hai hakkab silmaga saaki mõõtma, et hinnata, mis saak see on ja kui suur ta on. Kui saakloom on liiga suur, siis hai ei puutu teda. See ujuja tõmmatigi paati ära, sest oht oli liiga suur. Kui oht oli möödas, siis ujus ta edasi ja sai siiski eduka soorituse kirja.

Kui palju oli ujujaid ja kui palju saatemeeskonda?

Minu rühmas oli ujujaid neli. Peale minu oli seal kolm  nooremapoolset hispaanlast, kõik mehed. Saatemeeskond koosnes minu hispaanlasest treenerist, paadijuhist, kes meid toitis ja teisest saatvast paadist. Teise paadi peal olid ettevõtmist korraldava organisatsiooni liikmed. Nemad vaatlevad ja kontrollivad, et kõik toimuks reeglite järgi. Näiteks ei tohtinud söömise ajal paati ega üksteist puudutada. Alguses puudutasime viimast korda Euroopa rannikut ja lõpus Aafrika rannikut. See oli reeglites kirjas. Kui Aafrika rannikut ei oleks puudutanud, siis ei oleks sooritus kirja läinud.

Kuidas see Aafrika rannikule saabumine välja nägi? Kas tulite kaldal veest välja või tõmmati paadile?

Kuna Tarifalt Aafrika rannikule ujudes on teisel pool rannikul vastas suured kaljud. Seal liivarandasid ei ole, banaanipuid ei kasva. Saime siiski madalama kallaku peal korraks püsti seista, aga lained olid nii suured, et peksid kohe pikali maha. Laine oli kalda juures kusagil kaks meetrit ja võib-olla pealegi. Kuna pikalt kaljudele jäämine oleks eluohtlik, siis saime seal korraks püsti seista ja pidime kohe tagasi paatide juurde tulema.

Kui tahaks Aafrikasse päriselt välja ujuda ja kaldale saada, siis oleks see vist veelgi keerulisem?

Jah, nii võib öelda küll. Kõik sõltub ka ilmast. Vahel on väga rasked ilmastikutingimused ja lained võivad olla väga kõrged. Kuna Vahemeri ja Atlandi ookean saavad Gibraltari väinas omavahel kokku, siis vesi seal justkui elab. Vahepeal on natukene siledamat vett ja siis hakkab vesi jälle meeletult möllama, sest Atlandi ookean surub oma vett Vahemerre ja Vahemeri oma vett äärtelt ookeanisse. Hoovused tekitavad ka tugevaid laineid.

Kui suured lained tavaliselt on?

Sõltub ilmast. Ühel päeval tegime ookeanis trenni kolmemeetristes lainetes. Meie soorituse ajal olid lained umbes kahemeetrised või pisut kõrgemadki.

Kuidas ookeanilainetes üle saab? Kas tuleb laine alla sukelduda või on mõni teine nipp?

Nendest lainetest, mis randa murduvad, tuleb tõesti läbi sukelduda. Kui laine juba murdub, siis tuleb lainesse pea ees täpselt sisse sukelduda, sest muidu ei saa sealt kuidagi läbi ja laine lükkab sind randa tagasi. Kui kaugemale ära ujuda, siis läheb laine laugemaks ega murdu enam. Seal peal saab ka ujuda.

Starti lükati üle kuue tunni edasi. Kuidas teil ilmaolud olid?

Starti lükati edasi lainete ja udu pärast. Poole tunniga tuli selline udu Tarifa ja Gibraltari väina kohale, et mitte midagi ei olnud näha. Võeti vastu otsus, et ei ole mõtet riskida, sest seal on väga suured tankerid. Hea ettekujutuse neist saab siis, kui sõita Õismäele ja vaadata 16-korruselisi maju. Need on hiiglased. Kui nende ette jääda, siis on «nägemist» ja elulootust enam ei ole. Ühel hetkel pidi ujumist korraldav organisatsioon siiski otsuse ära tegema. Kas nüüd või üldse mitte sel päeval. Udu hajus ja saime vette.

Ilmaolud olid selles mõttes meie jaoks soosivad, et hoovused aitasid meid natuke. Hoovuste liikumine tõukas meid pisut tagant ja andis meile kiirust juurde, aga lained olid kõrged ja vesi möllas kogu aeg. Suhteliselt raske oli ujuda. Lained segavad kogu aeg rütmi, ei saa rütmiliselt üldse liikuda, mis väsitab väga.

Missugune oli vee- ja õhutemperatuur?

Vee temperatuur oli väga erinev. Euroopa pool oli alguses 15-16° vesi. Keskel läks soojemaks, seal oli umbes 21°. Teisel pool Aafrika ranniku juures hakkas külm vesi jälle sisse tulema.

Õhutemperatuur oli stardi ajal kusagil 27-28°C. Meil kõigil neljal olid käed ja näod päikesest põlenud. Võib arvata küll, et kuidas see päike küll nägu läbi vee võtab, kui ujuja vaatab alla põhja poole, aga hingamiseks on vaja nägu veest välja keerata ja päike põletab näo ära. Peale selle võtab päike läbi vee väga intensiivselt, sest vesi on nagu suurendusklaas.

Kui kiiresti ujuda õnnestus?

Nii meie kui ka korraldajate üllatuseks jõudsime väga kiiresti üle. Kui tavaliselt läheb Gibraltari väina ületamiseks umbes kuus kuni kaheksa tundi, siis meie saime hoovuste abiga üle natuke rohkem kui nelja tunniga. Täpselt ma kella ei vaadanud, sest lõpus oli hästi palju emotsioone. Viisime pingutuse edukalt lõpuni ja kõik muu oli täiesti tühine. Peast käis nii palju mõtteid läbi. Mõtlesin, kui palju olen selle nimel tööd teinud ja kui palju ettevalmistuse ajal pingeid talunud.

Inimestele võib tunduda, et ah, neli tundi ainult. Mis see siis nüüd ära ei ole? Aga tegelikult oli see meeletult raske ja tööd pidi väga palju tegema. Meil vedas ka ilmaoludega. Näiteks tahtis neli ameeriklast teisipäeval ka üle Gibraltari ujuda, aga katkestasid, sest nad ei jõudnud ilmaoludega võidelda. Hoovused tulid vastu ja lükkasid külje pealt, nii et nad kaldasse ei suutnudki ujuda.

Kas tavaliselt ujutaksegi neljakesi?

Jah, sest nii on kõige ohutum. Kui rühm oleks suurem, siis ei saaks ujujaid enam nii hästi kontrollida, sest lained võiksid inimesed näiteks üksteisele peale peksta. Vähem oleks jällegi liiga vähe, sest siis ei oleks tiimitööd. Meeskonnaliikmed aitavad üksteist moraalselt. Üksinda oleks seda palju raskem teha.

Kas hispaanlastest kaaslased olid hea tiim?

Kuna ma olin nendega kaks nädalat, kogu ettevalmistusperioodi kogu aeg kohtunud ja koos ujunud, siis oli meil ühtehoidev tiim. Leppisime kokku, et teeme kõike ühiselt ja oleme nagu head sõbrad. Ujumisel toetasime üksteist kogu aeg. Ilma selleta ei olekski võib-olla lõpuni jõudnud. Hoidsime võimalikult üksteise lähedale, umbes viie meetri kaugusele.

Kas püüdsite ujuda üksteise kõrval reas või üksteise järel?

Ujusime võimalikult üksteise lähedal, kas üksteise kõrval või taga. «Hanereas» on rakse ujuda, sest korraks võid ju reas olla, aga tuleb laine ja – nägemist – oled kusagil mujal. Lainel on väga suur jõud. Üks sekund ja lendad koos lainega eemale ja ongi rida kadunud.

Kas kõik meeskonna liikmed olid varem ujumisega tegelenud?

Jah! Amatöörid selliste asjadega toime ei tule. Olen ka treeneriga rääkinud ja küsinud, et kas on olnud ka keegi, kes lihtsalt mõtleb, et tulen ja proovin ka. Veedan siin ilusa nädalavahetuse ja proovin üle ujuda. See ei ole võimalik ja seda ka ei lubata.

Kas tee peal oli ka mõni hetk, mil tundus, et nüüd jääb pooleli?

Raskustega on vaimselt raske toime tulla. Ikka mõtled, et ei näe rannikut, nii palju on veel jäänud ja ei tea, mis ei saab. Siis tuleb peaga tööd teha, see asi ära unustada ja edasi liikuda. See 18 kilomeetrit, mis me ära ujusime, on väga pikk distants ja ümberringi ei ole peale teiste ujujate mitte midagi. Oled keset ookeani üksinda.

Missugune oli kõige ohtlikum hetk?

Aafrika ranniku juures tuli küll hirm nahka. Seal läksid lained veel kõrgemaks. Mõtlesime, et kuidas sinna rannikule küll jõuame. Esiteks oli vaja end lainetest kuidagi läbi suruda ja teiseks võib laine su lüüa vastu kaljut ja oledki surnud. See oli väga ohtlik olukord.

Teet Daaniel ületas Gibraltari väina diabeedihaigete laste ja noorte toetuseks, et aidata neil mugavamaks ja valuvabamaks eluks vajalikku raha koguda. Abi läheb vaesemate perede lastele, kelle vanemad ei suuda omal jõul vajalikke tänapäevaseid tarvikuid osta. Sinagi saad aidata. Helistades telefonile 9008805 annetad viis eurot.

NB! Selleks, et annetus ka tõesti kohale jõuaks, on vaja oodata kõne lõpuni.

Populaarne

Tagasi üles