Küpses eas vankumatult sadulas

Johan Laas mullusel Tartu rattamaratonil. Ta soovitab: sööge piisavalt sageli, et te ära ei kustuks! Foto: Tarmo Haud / Sportfoto

Tartu rattamaratonil, mis on maailmas omasuguste seas osalejate arvult kolmas, teeb  kaasa kaks sõitjat, kes vanuselt sobiks ilmselt pooltele osalejaile vanaisaks või vanaemaks. Ja nad pole seni ühtki sõitu vahele jätnud!

Ega valu sõitu sega

See juhtus paar-kolm aastat tagasi, kui üks daam – just nii valge jõuluvanaliku habemega Johan Laas teda iseloomustab – sõitis Tartu rattamaratonil temast mööda, rattal peenikesed kummid all. Seal oli, mida imestada. Laas oli eelmise sajandi lõpul, aastal 1998, tulnud esimese Tartu rattamaratoni starti võidusõidurattaga, mil samuti olid kitsad rehvid, ning saanud omal nahal tunda, kui keeruline on maastikul talitseda sõiduriista, mis on mõeldud asfaldil vuramiseks. Vähegi liivasel pinnasel lõikasid peenikesed kummid sinna sügavalt sisse, kiskusid leistangi viltu ja hakkasid ratast loopima. See on üksjagu ohtlik, tajus Laas. Oligi. Korra käis ta seetõttu koguni nõgesepuhmastes ära.