PERHi vähiarsti sõnul on vähiravis toimunud arengud, mis võimaldavad ka harvaesineva lümfoomivormiga patsiendile anda maksimaalselt abi. Samas jätkuvalt on probleemiks, et Eestis võtab uute ravimite jõudmine raviminimekirja väga kaua aega.
Vähiarst: uued ravimid ei jõua piisavalt kiiresti Eestisse
15. september 2016, 15:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lümfoom on väga suur grupp haigusi – teadaolevalt on erinevaid lümfoomi vorme lausa 60 ringis,» selgitas PERHi onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku hematoloogiakeskuse juhataja dr Iige Viigimaa.
Täna on üleilmne lümfoomipäev ning selle eesmärgiks ongi tema sõnul tõsta ühiskonna, aga ka arstide teadlikkust selles osas, mismoodi lümfoome üksteisest eristada. «Iga lümfoomivorm on tihtipeale iseseisev haigus, mida diagnoositakse erinevalt, neil on erinev kulg, elulemus ja prognoos. Samuti erinevad paljude lümfoomivormide puhul ravivõtted ja ravimid,» rääkis Viigimaa.
Jätkuvalt on ka selliseid vähivorme, millel ravi puudub või mille diagnoosiga on jäädud liiga hiljaks. Samas väga keeruline on nii arstil kui patsiendil toime tulla olukorras, kus innovaatiline ravi, mis võiks patsiendi elu oluliselt pikendada ja tema elukvaliteeti parandada, on olemas, kuid see ei ole talle kättesaadav.
Ühe sellise näitena tõi vähiarst välja kroonilise lümfotsüütleukeemia patsiendid, mille diagnoosi saab Eestis igal aastal ligi 70 inimest. Tegemist on lümfotsüütide kasvajaga – lümfotsüüdid on vererakud, mille ülesandeks on organismi kaitsmine haigustekitajate vastu ja seega on patsiendil suur risk haigestuda just erinevatesse infektsioonidesse, mis võivad lõppeda surmaga.
Kuna patsientide vereloome on kahjustatud, on nad enamasti sõltuvad doonorvererakkudest, äärmuslikel juhtudel vajatakse vereülekannet isegi iga nädal.
«Sugugi kõik kroonilise lümfotsüütleukeemia patsiendid ei vaja kohest sekkumist – umbes kahel kolmandikul kulub haiguse progresseerumiseni mitu aastat või ei pruugi seda juhtudagi, kuid umbes kolmandikul areneb haigus peale avastamist edasi väga kiiresti,» selgitas dr Viigimaa.
Ta lisas, et täna peavad arstid nendele patsientidele ütlema, et riikliku rahastuse toel ei saa neid kuigivõrd aidata. Seejuures on teada, et uued ravivõimalused võiksid oluliselt parandada nende inimeste elukvaliteeti ja nende abil saaks haiguse kontrolli alla, kuid uute ravimite jõudmine Eestis haigekassa raviminimekirja võtab väga kaua aega.
Viigimaa leiab, et lümfoomipäeva raames on taas paslik sellele probleemile tähelepanu juhtida – seda enam, et konkreetselt kroonilise lümfotsüütleukeemia kontekstis on ette näidata ka hulk positiivseid kaasuseid väljastpoolt riikliku süsteemi.
«Vähiravifondi toel, samuti Named Pacient programmi kaudu, milles osales Eestist umbes 15 patsienti, on uued ravimid andnud ootuspäraselt häid tulemusi. Kroonilise haiguse puhul ei ole võimalik neid patsiente täielikult terveks ravida, kuid neile on võimalik juurde kinkida hulk aastaid. Loomulikult on neid patsiente, kes ravimit vajaksid, tegelikult rohkem,» lisas dr Viigimaa.