Arst: iga hambaarst peab igemehaiguse ära tundma

Hambad. Foto: SCANPIX

Igemehaiguste avastamine nõuab hambaarstidelt senisest palju suuremat tähelepanu, sest ainult nii on igemehaigused ravitavad, kirjutab Kliinik32 peaarst ja parodontoloog Lauri Vahtra ajalehes Meditsiiniuudised.

Igemehaigused on kaariese ja selle tüsistuste kõrval teine väga levinud suu- ja hambahaiguste rühm, mis puudutab pea igat patsienti olenemata vanusest või soost. Igemehaigused võivad aastaid patsiendi jaoks äratuntavate sümptomiteta kulgeda, mistõttu on ülioluline, et arst õigesti ja kiiresti reageeriks, vahendas lehte meditsiiniuudiste portaal Mu.ee.

Väga levinud mure

Igemehaigused jagatakse kaheksasse rühma. Kõige levinum neist on igemepõletik ehk gingiviit. See on hambakatu bakteritest tekkinud põletik igeme pehmetes kudedes. Algstaadiumis gingiviiti on mingil ajal põdenud suur hulk täiskasvanutest.

Kaugelearenenud, pöördumatute kahjustustega ja ravile raskesti alluvat kroonilist igemepõletikku ehk parodontiiti esineb õnneks harvemini, ent siiski küllaltki suurel määral.

Uuringud näitavad, et 99 protsenti üle 30-aastastest inimestest põeb või on oma elu jooksul põdenud mõnd igemehaiguse vormi. 50 protsendil on algav või mõõdukas parodontiit ning seitsmel protsendil raske parodontiit.

Õigeaegne diagnoos on arsti vastutus

Haiguse kerged vormid võivad kulgeda aastaid või isegi aastakümneid sümptomivaeselt ning patsiendi jaoks märkamatult. Organism hoiab mõõduka põletiku ise ohjes, aga olukord võib kiiresti muutuda, kui immuunsus mingil põhjusel halveneb.

Algul on ainsateks haiguse tunnusteks igemete veritsus, kerge pakitsus ja kihelus, halb maitse suus ning kehv hingeõhk. 

Hammaste suurenev liikuvus, hambavahede laienemine ning hammaste õigest asendist ära nihkumine on juba kaugele arenenud haiguse tunnus.

Sellises staadiumis eeldab ravi kompleksseid ja keerulisi protseduure ning tihtipeale ka lootusetute hammaste eemaldamist ja asendamist proteesidega.