Majandusliku surutise aastatel ei ole õnneks oluliselt suurenenud enesetappude arv, kuid ambulatoorsele ravile pöördujate hulk on siiski kasvanud.
Depressiooniravi otsib järjest enam inimesi
Põhjuseks peab Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhataja Veiko Vasar muutunud hoiakuid. «Psühhiaatrilise abi otsimine pole enam häbiasi ja varasemast enam väärtustakse oma tervist,» märgib psühhiaater.
Mis viib inimesi kõige sagedamini masendusse, kas ummikusse jooksnud isiklik elu või töise ja materiaalse elu pinged? «Eks sageli ole probleemid põimunud, depressioon on paljude elusündmuste toimel tekkiva ülemäärase stressi väljendus,» vastab Vasar.
Kui inimesel on toetavad lähisuhted, suudab ta ka stressi paremini taluda. Samas on selge, et kehvad majanduslikud tingimused ja vaesus võivad inimestevahelistes suhetes pingeid tekitada.
«Kriitilistel aegadel on täheldatud ka enam püsisuhete purunemist,» ütleb pereterapeut Aita Keerberg. Aga on ka positiivseid näiteid – vahel võivad rasked olukorrad inimesi hoopis siduda.
Kui peres on aset leidnud kriitilised sündmused, näiteks töökaotus, majanduslik krahh vms, võivad pereliikmed sellele reageerida erinevalt.
Üks püüab teha nägu, et midagi ei ole juhtunud, teine asub tegutsema, kolmas üritab oma raskete tunnetega hakkama saada.
«Tuleks püüda üksteisega rääkida ja üksteist kuulata. Raskeid tundeid välja näidates võime küll näida haavatava ja nõrgana, aga me anname perele võimaluse end toetada,» ütleb Keerberg.
Vasara sõnul sõltub stressitaluvuse võime ka kasvukeskkonnast. Kellel on olnud raske lapsepõlv, neil on ka täiskasvanuna suurem risk haigestuda depressiooni.