Kurvad kogemused: rinnavähki põdenud naised avalikustavad muresid ja rõõme

Rinnavähk on kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja naistel.

FOTO: SCANPIX

Igal aastal diagnoositakse vähk miljonitel inimestel, kuid suurte arvude juures jääb paljudele teadmatuks reaalsus, millega haiged on sunnitud silmitsi seisma.

25 aastat onkoloogiaõena töötanud Alison Bailey on rinnavähi teadlikkuse kuul kokku pannud raamatu, milles kirjeldab oma patsientidelt kuuldud muresid ja rõõme ning seda, kuidas nad üritavad kurjakuulutava haigusega toime tulla, vahendab Independent.

Bailey loodab peamiselt rinnavähile pühendatud teosega naisi lohutada ja üksteisele lähemale tuua, et nad teaks, et pole selles üksi.

Independent avaldas mõned anonüümsete patsientide katkendid raamatust.

Kuumahood ja suuhaavandid. «Esimene keemiaravi oli kõige hullem – tundsin end pärast seda nii väsinult ning mul iiveldas. Paljudel järgnevatel öödel kannatasin koomahoogude käes. Mul tekkisid ka suuhaavandid ning hammastega oli palju häda. Ärgates olid ka pahkluud sageli valused, kuid päeva peale see leevenes,» kirjeldas üks Bailey patsient.

Magamata ööd. «Keemiaravi ajal ei püsinud mul sees ükski toit, isegi mitte vesi. Vihkasin steroidide mõju, mis tegid mind ühtaegu nii väsinuks kui ka energiliseks. Iga kord, mil ravi ajal stereoidide peal olin, läks neli päeva-ööd kaotsi.»

Väiksed rõõmud. «Kui võimalik, soovitan kindlasti merre ujuma minna. See tõi mulle justkui elujõudu ja energiat, tundsin end hästi ning võisin hetkekski unustada, et olen keemiaravi patsient.»

Juuste väljalangemine. «Juuste järk-järgult kaotamine oli minu jaoks traumeerivam kui kiilaks jäämine. Juuste karvanääpsud muutusid väga õrnaks, mis mind väga üllatas, ning juuksed hakkasid välja langema. Väga tundlikuks muutusid ka veenid mu käel ning süst oli mu õudusunenägu.»

Muutuvad maitsed. «Keemiaravi ajal oleks vist mõistlik vältida oma lemmiktoite, sest mul tekkis nende osas vastumeelsus. Külm toit maitses mulle paremini kui soe ning vesi tekitas vastikust, mistõttu varusin mahlu ja smuutisid.»

Madal enesehinnang. «Ma ei suutnud peeglisse vaadates silmi saada diagnoosilt. Ripsmete väljalangemine mõjus mulle isegi laastavalt kui juuste kaotus. Võisin oma kiilanevat pead varjata küll salliga, kuid ei saanud lahti tundest, et näen peeglist haigust, mitte iseennast.»

Migreen ja apelsinikarva nahk. «Keemiaravi ajal oli tavapärane, et kannatasin mitu tundi migreenitüüpi peavalude käes ning pärast seda olin omadega täiesti läbi. Juhtus ka seda, et kannatasin kuumahoogude käes ning allergia tõttu värvus mu nahk oranžiks.»

Metallimaik suus ning jalavalud. «Teise keemiaravi sessiooni ajal läks enesetunne järjest hullemaks. Mõned sümptomid võisid kesta nädalaid – metallimaitse ja kõrvetus suus, valulikkus küüntes ja päkkades.»