Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/05/5920301t1hadff.jpg)
Kuigi aktiivsusmonitori või kellaga pulsi jälgimine muutub üha populaarsemaks, ei tasu näitude pärast oma pead üleliia vaevata.
«Mul on kiiks, et pulss läheb liiga kiiresti üles ja doktor Google ei aita mind,» kurtis Postimehe toimetusele üks 45-aastane naine, kel tõuseb pulss liiga kõrgeks näiteks trepist üles minnes. Pulsi jälgimiseks soetas ta umbes poole aasta eest aktiivsusmonitori.
Aina enam pöördub ka arstide poole inimesi, kes jälgivad aktiivsusmonitoriga pidevalt oma pulssi. Tartu Ülikooli kliinikumi kardioloogiaosakonna juhataja, vanemarsti-õppejõu Märt Elmeti hinnangul pole aga pidevaks pulsi jälgimiseks tegelikult otsest vajadust, selle vajaduse on seadmete loojad ja kasutajad pigem ise välja mõelnud.
Arsti sõnul on aktiivsusmonitor enamiku jaoks pigem n-ö mänguasi, millele aeg-ajalt pilk peale heidetakse. «Võib-olla mõnel inimesel on tore selle mänguga kaasas käia, aga ma olen näinud küll situatsioone, kus pulsi jälgimine muutub natuke haiguseks, psüühiliseks sundmõtteks. Inimene jälgib, tal tekivad hirmud, ta näeb neid numbreid, aga ei oska neid tõlgendada,» rääkis arst.
Aina enam on inimesi, kes iga natukese aja tagant heidavad pilgu käel olevale aktiivsusmonitorile, et jälgida oma südametööd. Kardioloog Märt Elmeti sõnul pole pulsisageduse mõõtmiseks aga üldse vajadust.
Näiteks on tulnud spetsialisti vastuvõtule inimesi, kes on välja printinud nädalate kaupa pulsisageduse kõveraid, mille kohta soovitakse arsti selgitusi. Elmeti sõnul ei suuda aga arstid niisuguste andmete põhjal inimese tervise kohta kuigi palju öelda, sest ka terve inimese pulsisagedus kõigub tavapäraste toimetuste juures küllalt suures ulatuses.
Nii võibki pulsisageduse jälgimine kujuneda mõne inimese jaoks väga stressirohkeks hobiks. Elmeti hinnangul tasuks suhtuda sellesse pigem loominguliselt ja mänguliselt, ülearune muretsemine teeb olukorra sageli halvemaks. «Arsti juurde tuleks loomulikult minna, kui inimesel on mure: ta tunneb, et ei talu koormust, süda klopib ja organism ei taastu füüsilisest koormusest,» lisas ta.
/nginx/o/2016/10/04/5919027t1h3fc7.jpg)
Mõnikord võib kodusest pulsimõõtmisest siiski kasu olla. «Üksikutel juhtudel oleme saanud haiguste diagnoosimisel või märkamisel sellest abi, kui pulsiga on midagi juhtunud, see on näiteks liiga kõrge või madal,» rääkis arst.
Mis on normaalne?
Pulsist rääkides tuleks eristada südamelöögisagedust ja pulssi. «Tavaliselt on tervel inimesel need üks ja sama asi – nii nagu süda lööb, on pulssi ka tunda,» rääkis Elmet. Haigel inimesel ei pruugi see aga nõnda olla, näiteks südamerütmihäirete korral on pulss ja südamelöögisagedus erinevad. «See tähendab, et süda töötab kiiremini ja kõik südamelöögid ei pruugi pulsina käe peale välja jõuda,» selgitas arst.
Normaalse pulsi vahemik on Elmeti kinnitusel küllaltki suur. Teaduskirjanduses lähtutakse kõige sagedamini Ameerika südameassotsiatsiooni normipiiridest, mille järgi on normaalne rahuoleku sagedus 60–100 lööki minutis. «Tänapäeval ütlevad paljud spetsialistid, et see 100 on selgelt liiga suur number,» ütles Elmet siiski. Tema sõnul on kõige optimaalsem vahemik 60–80 lööki minutis, kui inimene on rahulikus olekus.
Elmeti sõnul leidub siiski ka terveid inimesi, kelle pulss jääb rahulikuna alla 60 löögi minutis. «Kui inimene on terve ja tunneb ennast hästi, võib ka 40 lööki minutis olla täitsa okei,» tõdes arst.
Sel juhul on tõenäoliselt tegemist sportlasega, kes on pikalt aeroobse treeninguga tegelenud. Mõnikord võib madal pulsisagedus olla ka inimese eripära, kuid üldiselt kontrollitakse sel puhul alati võimalikke haigusi, näiteks tehakse EKG ja vaadatakse, kas südamerütm on normaalne.
Haiguslik madal pulss kipub peamiselt eakate inimeste mure olema. «Kõige tavalisemalt näeme erinevate rütmihäirete tekkimist,» lausus Elmet, kelle sõnul võib madal pulss olla üks vananemisega kaasas käivatest muutustest, sest elektriimpulsside teke ja liikumine südamelihases aeglustuvad. Samuti võib madal pulss kaasneda mõne haigusega, näiteks kilpnäärme alatalitluse või harvem esinevate keerulisemate haigustega.
Liiga aeglast südametööd aitavad parandada südamestimulaatorid, mida paigaldataksegi üldiselt just vanematele inimestele.
Noortel esineb aga haigusele viitavat aeglast pulssi haruharva, pigem võitlevad nad kõrge pulsiga. «On väga palju noori inimesi, kes on oma pulsiga hädas – süda klopib ka rahuolekus, õhtul ei saa magama jääda,» lausus Elmet. Probleemi esineb sageli just neil, kes on varasemas elus end vähe liigutanud, kuid hiljuti aktiivsema treeninguga alustanud.
Kui noorel inimesel on rahulikult olles liiga kõrge pulss, võivad sellega seostuda kroonilised põletikud, aneemia või kilpnäärme ületalitlus. Tihti ei pane neil südant kloppima aga mitte haigused, vaid stressirohked olukorrad, ülekoormus, magamata öö või eelmisel päeval pikaks veninud pidu.
«Kui on aga pikaajaline ja krooniline probleem, et süda klopib, siis kuluks ära perearsti juures baasanalüüside või EKG tegemine,» rääkis Elmet. Väga kasulik on tema hinnangul teha sel juhul ka 24 tundi kestvat EKG-monitooringut, kus registreeritakse kogu ööpäeva rütm. Ööpäevane südamerütmi analüüs annab oluliselt rohkem infot kui üksikutel hetkedel registreeritud pulsisagedus.
Kui aga terve inimese pulss pidevalt kõigub, tasub meeles pidada, et pulsisagedus peegeldab organismi teiste süsteemide seisundit. Noortel inimestel annab pulss harva märku südame enda olukorrast. «Pigem peegeldab pulss närvisüsteemi toonust, näiteks seda, kui inimene muretseb,» selgitas Elmet.
Nii piisab pulsisageduse kõikumiseks isegi sellest, et inimene mõtleb stressirohke olukorra peale. «Sel juhul ei pea tormama südamearsti juurde ega hakkama kohe südant ravima,» rõhutas ta.
Trenn pulsi järgi
Kui tippsportlased on aeroobse treeningu puhul jälginud pulsisagedust juba aastakümneid, siis spordikellad on muutnud selle võimalikuks ka harrastajatele. Paljud pulsikellad suudavad mõõdetud väärtusi analüüsida ja anda harrastussportlasele nõuandeid sobiva intensiivsusega koormuse leidmisel.
Keskmise inimese jaoks võib spordikella antavast infost piisata, kuid kahtluste tekkimisel tasub teha koormustest, et hinnata konkreetse inimese pulsireaktsiooni koormuse korral ja anda soovitusi treeninguks sobiva pulsisageduse kohta. Sellist spetsiaalset koormustesti teevad spordiarstid, mitte südamearstid.
Pärast mõningase vilumuse saavutamist suudab tavaline liikumisharrastaja oma treeninguid läbi viia ka ilma pulsisagedust kiivalt jälgimata.
Treeningu puhul jälgitakse sedagi, kui kiiresti pulss pärast füüsilist koormust tavapärasele tasemele jõuab. Üldine reegel on, et mida paremini on inimene treenitud, seda kiiremini ta ka taastub, kuigi see sõltub siiski ka koormuse raskusest ja kestusest. Aeglane taastumine viitab tavaliselt kehvale füüsilisele vormile või on seotud mõne haigusega.
Teaduskirjandusele tuginedes peaks noorel ja tervel inimesel maksimumilähedasel koormusel trenni katkestamise järel langema pulss ühe minuti jooksul 20–40 lööki. Kui pulss jääb aga trenni järel mitmeks minutiks kõrgeks ning süda klopib, on taastumine häiritud ja probleeme võib olla südame seisundiga või on koormus liialt suur.
Täpsemalt saab treeningujärgset taastumist hinnata koormustestiga spordiarsti juures, kus jälgitakse iga inimest individuaalselt.
Kõige sagedamini põhjustab treeningupulsi ülemäärast tõusu ja liiga aeglast taastumist siiski ebapiisavast treenitus. Seda aitab parandada mõõduka tempo, aeglase pulsisageduse ja piisava kestusega baastreening.
Haigete inimeste füüsilisest koormusest taastumist hinnatakse teises vahemikus. Katkestades sel juhul koormustesti maksimaalse koormuse pealt, peaks langus olema vähemalt 12 lööki minutis. Kui langus jääb alla selle, on südame seisund tõsine ja patsiendi prognoos on halvem kui neil, kelle südamelöögisagedus taastub kiiremini.