K, 30.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mis toimub tegelikult Eesti suurimas kiirituskeskuses?

Kaire Kenk
, reporter
Mis toimub tegelikult Eesti suurimas kiirituskeskuses?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
TLMP05: KIIRITUSRAVI, ONKOLOOGIA, V
TLMP05: KIIRITUSRAVI, ONKOLOOGIA, V Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Põhja-Eesti regionaalhaiglas asuvas Eesti suurima kiirituskeskuses ravitakse aastas ligi 1500 vähihaiget patsienti, kuid avalikkuse eest jääb keskuse töö sageli varjatuks.  

«Kolleegidega vesteldes ilmneb tihtipeale, et isegi oma maja inimesed ei tea päris täpselt, millega me siin nullkorrusel tegeleme,» rääkis Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) onkoloogiakliiniku kiiritusravikeskuse juhataja dr Maire Kuddu PERHi ajakirjale Regionaalhaigla. Tegelikult töötab seal Eesti suurim kiiritusravi keskus, kus kolmel Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri abiga hangitud kiirendil ravitakse aastas ligi 1500 vähihaiget patsienti.

«Kui mina 1988. aastal tollases Vabariiklikus Onkoloogiakeskuses oma kliinilist ordinatuuri alustasin, polnud mul õiget ettekujutust, mis see kiiritusravi on. Teadsin ainult niipalju, kui arstitudengina onkoloogiahaiglas Vallikraavi tänava keldrikorrusel nägin ning nähtu oli kõike muud kui innustav,» meenutab dr Kuddu. «Kõik meie osakonna tolleaegsed aparaadid olid radioaktiivsete koobaltallikatega. Viskasime isekeskis nalja, et miks on toataimed kõige rohelisemad ja daamid kõige kaunimad just meie osakonnas – ioniseeriv kiirgus mõjub,» muigab dr Kuddu.  

Dr Maire Kuddu
Dr Maire Kuddu Foto: Daisy Lappard, erakogu

Hea kujutlusvõime kulus 1980ndate radioloogidele marjaks ära, sest ravi planeerimine oli toona vapustav käsitöö. «Metall-lindiga võeti patsiendi kehakontuur ja erinevates tasapindades mõõdud ning joonistati keha ristlõige. Kasvaja piirkonnast tehti ülesvõtted seleenplaatidele, kasutades vastavat tuhka. Pilt tehti tavalisele paberile. Edasi läks käiku Kalinitšenko joonlaud, mille abil konstrueeriti ristlõikesse vajalikud organid,» kirjeldab dr Kuddu. Raviarst joonistas ristlõikesse kasvaja. Erinevatest suundadest kiiritamisel tuli haiget ravilaual ümber keerata, mingeid fiksatsioonivahendeid ei olnud. Patsiendi asend ja kasvaja asukoht võisid seansi ajal üsnagi muutuda.

«Praegu on seda raske uskuda, aga veel 2000. aastate alguses olime oma toonase aparaadiga, Mikrotroniga, mida oli Eestis ainult üks ja millega töötades pidi insener sõna otseses mõttes kruvikeerajaga kõrval seisma, täiesti rahul. Välismaistest seadmetest võisime vaid unistada,» meenutas dr Kuddu. Tema sõnul aitas kiiritusravi elus hoida ja toonaste võimaluste juures arendada dr Karl Kannele, toona osakonnas töötanud dr Marina Sanina on aga siiani ametis ja võik sellest ajast nii mõndagi põnevat jutustada. «Alles praegu, kohtudes järelkontrollis oma kunagiste tervistunud patsientidega näen, milliseid tüsistusi need nn nõukogudeaegsed masinad on nii mõnelegi inimesele tekitanud,» lisas dr Kuddu.

Kiiritusravi oli Eestis väljasuremise ohus

«2000. aastate esimeses pooles oli kiiritusravi kogu Eestis väljasuremise ohus. Tehniline mahajäämus arenenud riikidest oli mitmekümneaastane. Probleemne oli kiiritusravi kättesaadavus Eestis, seadmete vähesuse ja amortisatsiooni tõttu sai ravi vaid pool kiiritusravi vajavatest haigetest, järjekorrad olid väga pikad. Seis oli väga nutune, mitte kusagilt ei paistnud, et riiklikul tasemel hakataks kaasaegsesse kiiritusravisse investeerima. 2008 oli meie jaoks eriti kriitiline aasta. Tartu ülikooli kliinikumi ainuke amortiseerunud kiirendi lõpetas töö, pool aastat olime ainuke kiiritusravi teostav osakond Eestis. Elasime selle aja üle ainult tänu suurepärasele meeskonnale. Meenutan tänini, milliseid oskuslikke logistikuvõimeid näitas üles meie õendusjuht Kärt Aru,» jutustas dr Kuddu.

Kiiritusravi arengule Eestis pani õla alla Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA), kellega alustati koostööd 1997. aastal, kuid moodsa kiiritusravi planeerimise süsteemi soetamiseni IAEA abiga jõuti 2003. aastal. 2006. aastal soetati esimene tänapäevane lineaarkiirendi ja 2007. aastal lähiravi seade koos arkoskoobiga. Vahetati välja ka aegunud ja ebakindel nõukogudeaegne Mikrotron, mis tegelikult polnud mõeldudki kliiniliseks tööks.

Dr Kuddu sõnul mängis kaasaegse kiirituskeskuse loomisel olulist rolli PERHi juhatuse endine esimees Tõnis Allik ja keskuse meditsiinifüüsika talituse juht Eduard Gerskevits. Ka praegu panustab IAEA Eesti vähiravisse – agentuur aitab soetada uusi seadmeid ja koolitada personali.

Moodne kiiritusravi on üha tõhusam

Tänapäeval on kiiritusravi kirurgilise ravi kõrval onkoloogias teine oluline tervistav raviviis. See on näidustatud peaaegu kõigi vähipaikmete, lümfoomide ning ka mitmete mittekasvajaliste haiguste ravis. Suure energiaga kiirgus kahjustab raku DNAd, lõhustades selle kaksikahelaid, blokeerides rakkude võime jaguneda ja paljuneda. Kiirgus ei tapa vähirakke kohe – see võib võtta tunde, päevi või nädalaid, protsess jätkub enamasti nädalaid kuni kuid pärast ravi lõppu. Kiiritusravist võib abi olla ligi 40 protsendil vähihaigetel. Tänapäevane kiiritusravi on mitmetel vähipaikmetel samaväärne kirurgilise raviga. Seda eeskätt pea- ja kaelapiirkonna kasvajate, emakakaela- ja eesnäärmevähiga patsientidele. Kiiritusravi eelis on organi ja selle funktsiooni säilimine.

Kiiritusravi tormilise arengu nurgakivideks on olnud pilt- ja funktsionaalse diagnostika ja infotehnoloogia edusammud, uute kiiritusravi seadmete arendus ja üha täienevad teadmised radio- ja molekulaarbioloogiast. Need arengud on põhjalikult muutnud ravimahtude määratlemise, kiiritusravi planeerimise ja läbiviimise protsesse ning parandanud ravitulemusi ja haigete elukvaliteeti.

Praegu on võimalik kiirgust täpselt kasvajasse suunata järgides kasvaja kuju, kontrollida patsiendi paiknemist ja kasvaja asukohta ravi ajal. Tänu sellele on võimalik tõsta kiirgusdoosi kasvajas, samal ajal vähendades ümbritsevate kudede doosi. Dr Kuddu sõnul eristataksegi kahte põhilist kiiritusravi liiki: välist kiiritusravi, mis on kõige levinum raviviis, ning lähikiiritusravi ehk brahhüteraapiat, kus kiirgusallikas viiakse vahetusse kontakti kasvajaga kas õõne- või koesiseselt.

Aastas ravitakse PERHis kolme kiirendiga keskeltläbi 1500 patsienti. Kõige enam on rinna- ja eesnäärmevähi haigeid. Väliskiiritusravi protseduure tehakse aastas keskmiselt 30 000–32 000. «Lähikiiritusravi kasutatakse meil peamiselt günekoloogiliste kasvajate ja eesnäärmevähi korral. Teeme aastas ligi 500 invasiivset lähiravi protseduuri.»

Kiiritusravikeskus on ühtne tiim

Töö kiiritusravikeskuses pole dr Kuddu sõnul lihtne – ühelt poolt vähidiagnoosiga kaasnev psüühiline ja emotsionaalne pinge ja pidev ülekoormus personali nappuse tõttu. Teine aspekt on kiirgus ise, mis kontrollimatul või oskamatul käsitsemisel kahju võib tuua.

«Töö keerukusest hoolimata on meil inimesed olnud ametis aastaid, lausa aastakümneid. Ehk nagu moodsas keeles öeldakse – kaadrivoolavus on väike. Ma imetlen siiralt palliatiivse ravi meeskonda. Nemad saavad toetusravile suunatud vähipatsientidele pakkuda enamasti vaevuste leevendust ja lohutust – nad on nagu omamoodi misjonärid. Mina ei oskaks ainult selliste patsientidega tegeleda. Tahan ikka uskuda, et kiiritusravi on edukas, pakkuda patsiendile parimaid lahendusi ning loota tervenemist.»

Dr Kuddu on ainus PERHi arst, kes tegeleb ka laste kiiritusraviga. «Nemad on küll kõik väga sügavale hinge pugenud väikesed patsiendid, kes jäävadki minuga kaasas käima,» rääkis dr Kuddu. Lastega raviseansside läbiviimine on tema sõnul keerulisem, sest neile tuleb kogu protsess mänguliseks teha. «Tavaliselt teemegi nii, et küsime igalt lapselt tema lemmikkangelase nime ja ehitame siis kogu loo selle kangelase ümber. Poistega on veidi lihtsam, neile meeldivad laserid ja kõiksugu moodsad tehnikavidinad. Kuna raviplaanid on nagu arvutimängud, siis on tänu sellele kerge laste tähelepanu võita,» rääkis dr Kuddu.

Lapsed on tema sõnul ravil keskmiselt kuus nädalat. «Meie tehnikud võtavad seda tööd suure pühendumusega. Teevad lastele isegi väikeseid kingitusi. Pole siis imestada, et lastel on pisarad kerged tulema, kui see kuus nädalat läbi saab, personal on selle ajaga nii armsaks saanud. Laste lemmikuks on kiiritusravi tehnik ehk tädi Liisa,» jutustas dr Kuddu. 

Kiiritusravi protsess koosneb tohtri sõnul mitmetest erinevatest protseduuridest, kus osaleb erinev personal – arstid, füüsikud, tehnikud, kvaliteedijuht, õed, sekretärid, hooldajad, insenerid, IT-personal jt: «Päris kindlasti ei ole see sooloesinemine, ainult ladus koostöö tagab parima tulemuse ja arengu. Meil on siin keskuses pööraselt vedanud, et kogu personal on oma erialale pühendunud.»

Artikkel ilmus esmakordselt PERHi ajakirja Regionaalhaigla 2016. aasta kolmandas numbris.

Märksõnad
Tagasi üles