Kuigi viimasel ajal on hakanud levima arvamus, et kopsutromb on haruldane nähtus, mis lööb inimese jalust ja toob tingimata kaasa äkksurma, tegelikult see nii ei ole. Kopsuarteri trombembooliat (haigus, mille korral on kopsuarteri verevarustus häiritud, põhjuseks enamasti tromb – toim) esineb tegelikult üsna sageli, kuid ootamatult hauda viib see haigus kuni kümnendiku põdejatest.
«Klassikaline kopsuarteri trombemboolia kliiniline pilt koosneb kolmest komponendist: äkki tekkinud õhupuudus, valu rinnus ja veriköha,» rääkis Ida-Tallinna keskhaigla sisekliiniku juhataja Kai Sukles. See on tema sõnul siiski nii-öelda klassika, mida tänapäeval sageli ei näe. Enamik patsiente kaebab eelkõige kiiresti tekkinud õhupuudust. «Võib esineda seletamatut hirmutunnet, hingeldust, aga ka teadvusekadu,» lisas Sukles.
Ta tõi näite hiljutisest valvest erakorralise meditsiini osakonnas (EMO), mil tema juurde sattus 52-aastane mees, kes oli viimase kolme-nelja päeva jooksul tundnud üha süvenevat õhupuudust. Algul sai ta trepist ühe korruse võrra üles-alla veel vabalt minna, edasi pidi aga juba puhkama. Varasemast oli ka teada, et tal on jala pindmised veenilaiendid. Kuna see probleem oli aga olnud aastaid, ei pööranud patsient sellele enam tähelepanu. «Kiirabi kutsus ta sellepärast, et õhupuudus ja hingeldus tekkis juba ka rahuolekus,» meenutas dr Sukles. Saadud info põhjal kahtlustasid arstid, et mehel on veenitromboos ja kopsuarteri trombemboolia. Kompuuteruuring kinnitas kahtlusi. Mees saadeti kohe haiglasse.
Kopsuarteri trombemboolia on Suklese sõnul salakaval ja eluohtlik haigus, mida põhjustab inimese alajäseme süvaveenides tekkinud tromb ehk süvaveenitromb. Osa trombist rebeneb lahti ning liigub piki veeni südamesse ja sealt edasi kopsuveresoonde – kopsuarterisse. «Tromb, sõltuvalt oma suurusest, ummistab kopsuarteri mingi haru,» selgitas Sukles. Kui tegemist on suure trombiga, ummistub kopsuarteri peaharu ning sellisel juhul on haiguse kliiniline pilt selgelt väljendunud. Kui aga trombid on väikesed, liiguvad nad väiksematesse kopsuarteri harudesse ja ummistavad need ning haiguse kliiniline pilt ei pruugi nii selge olla. «Venoosse tromboosi raskuseks ongi asjaolu, et nii süvaveenitromboos kui ka kopsuarteri trombemboolia võivad kulgeda täiesti sümptomitevabalt või väga kergete sümptoomidega, mida patsient ei pruugi pikka aega eriti tähele panna,» selgitas dr Sukles.
Suurim riskitegur on juba korra esinenud tromboos, sest peaaegu kolmandikul patsientidest kordub haigus kümne aasta jooksul.
Seetõttu ei saa kopsuarteri trombembooliat diagnoosida pelgalt kliinilise pildi alusel, vaid vaja läheb põhjalikumaid uuringuid. Kõigepealt hindavad arstid patsiendi seisundit, tema teisi haigusi ja võimalikke riskitegureid. Seejärel tehakse kompuuteruuring, millest selgub, kas inimesel ka tegelikult see haigus on. Kui diagnoos on kinnitatud, tuleb Suklese sõnul kohe alustada raviga, et takistada trombide edasist teket ja haiguse süvenemist. Selleks kasutatakse vere hüübimist pärssivaid ravimeid ehk antikoagulante. Enamasti vajab kopsuarteri trombembooliaga haige ka haiglaravi. Kuna veresoontesse tekkinud trombid lagunevad mitme kuu jooksul, kestab ravi vähemalt kolm kuud, kuigi sümptomid kaovad sageli kiiremini. «Ravi on küll efektiivne, kuid sajaprotsendilist tervenemisgarantiid ei saa anda ka neile haigeteke, kes jõuavad kiiresti haiglasse,» rääkis dr Sukles.
Suklese sõnul võib tromb tekkida kolme tüüpi muutuste tõttu: verevoolu aeglustumine, veresooneseina kahjustus ja hüübimissüsteemi aktiveerumine. Mõned põhjused, miks venoosse tromboosi riski suureneb, on tohtri sõnul ajutised. Näiteks võib tromb tekkida pärast suuri kõhuõõne- ja vaagnaoperatsioone või suuri ortopeedilisi operatsioone, nagu puusa- ja põlveliigese proteesimine. Venoosset tromboosi esineb tavapärasest sagedamini ka raseduse ajal ning pärast sünnitust. Riski võib suurendada ka kombineeritud rasestumisvastaste pillide kasutamine. Riskitegurid on ka ülekaal, vanus üle 60 aasta, suitsetamine, vähene liikuvus, aga ka kaasuvad haigused, nagu südamepuudulikkus ja põletikuline soolehaigus.
Sukles lisas, et suur venoosse tromboosi riskitegur on ka pahaloomuline kasvaja ning selle ravimiseks tehtav keemiaravi. «Umbes 20 protsendi pahaloomuliste kasvajate korral tekib haigel kas süvaveenitromboos või kopsuarteri trombemboolia,» märkis Sukles. Samas lisas ta, et teisest küljest võib venoosne tromboos olla pahaloomulise kasvaja esimene väljendus. «See tähendab, et haige satub haiglaravile kopsuarteri trombembooliaga, kuid teda uurides leiame tal pahaloomulise haiguse,» rääkis dr Sukles.
Kindlasti on suurenenud tromboosirisk ka nendel inimestel, kellel on jalgadel ulatuslikud pindmiste veenide laiendid. «Seal võib tekkida veenitromb, mis liigub siis pindmiste veenide süsteemist süvaveenisüsteemi ning sealt edasi kopsu veresoontesse,» selgitas doktor. Suurim riskitegur on tohtri hinnangul aga juba korra esinenud tromboos, sest peaaegu kolmandikul patsientidest kordub haigus kümne aasta jooksul. Kuigi tavaliselt tekib tromboos inimestel, kelle on üks või mitu riskitegurit, võib see haigus tabada ka varem täiesti tervet inimest. Seda kinnitab asjaolu, et rohkem kui viiendikul tromboosihaigetest ei leita ühtegi haigust põhjustavat riskitegurit.
Selleks et venoosset tromboosi vältida, tuleks Suklese sõnul palju liikuda, hoida kehakaal normis ja hoiduda suitsetamisest. Võimalikult kiiresti peaks hakkama liikuma ka pärast operatsiooni.
«Suurte ortopeediliste operatsioonide järel säilib kõrgenenud tromboosirisk ka kuni kuu aega pärast operatsiooni ning seetõttu on nendel patsientidel vaja jätkata tromboosi profülaktikat ka kodus, kokku 28–10 päeva. Kindlasti peaksid patsiendid seda soovitust järgima, sest vastasel juhul võib rõõm uuest põlve- või puusaproteesist jääda üürikeseks,» rõhutas dr Sukles. Suure tromboosiriski korral tehakse profülaktilist ravi ka haiglas viibivatele inimestele. «Sageli on meie haiged eakad, liiguvad vähe või on täiesti voodihaiged ning lisaks on neil mingi äge haigus, mille tõttu nad on haiglasse sattunud,» põhjendas dr Sukles.
