Reportaaž sünnituselt: elu ilusaimat hetke simuleerides

Beebinukk tuleb maailma ja mul pole nii palju käsi, et toetada kõike, mida toetama peaks. Foto: Sander Ilvest

Mõtlesime, milline võiks olla öö Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli simulatsioonikeskuses. Kui tudengid ja õppejõud on koju läinud, koristajad viimase tiiru teinud, ärkavad kõik nukud ellu ja hakkavad tegutsema. Traumanukk vannitab voodihaiget liikumatut nukku. Rinnavähiga nukk kuulab stetoskoobiga kopsuhaige nuku kahinaid. Seltskond käsi pigistab end ühes rütmis rusikasse, et veenid naha all nähtavale tuleksid. Ja sünnitusnukk vaevleb tuhudes. Viimase peal tehnoloogia tekitab meditsiinivõhikus kummituslikke mõtteid.

Ma tahan teada, kuidas see käib! Mismoodi see üldse võimalik on? Ning kui keeruline on tehniliselt protsess, mida veel kolm-neli põlvkonda tagasi toimetasid tohtrite asemel enamasti hoopis teadjad külanaised?