Andrus Remmelgas: täna aitame paljusid, keda 40 aastat tagasi aidata ei olnud võimalik

Dr Andrus Remmelgas on tegelenud palju katastroofimeditsiini arendamisega Eestis.

FOTO: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) ülemarst dr Andrus Remmelgase sõnul olid tema õpingute ajal arsti töövahenditeks sisuliselt kaks kätt ja kuuldetoru ning haiglas olid hingamisaparaadid, mis sageli iseenesest seiskusid.

«Tänased noored arstid võrdlevad meie haiglaid sageli Põhjamaade omadega ja nurisevad, kui miski pole täpselt sama heal tasemel nagu Soomes või Rootsis,» rääkis dr Andrus Remmelgas PERHi ajakirjale Regionaalhaigla. «Mäletan missugused nägid haiglapalatid ja aparatuur välja siis, kui 1988. aastal tollases Mustamäe haiglas alustasin. Oleme läbi käinud pika tee ja elanud üle väga suured muutused. Haiglal ja kogu Eesti meditsiinil on põhjust selle üle uhke olla. Meie palgad on küll Põhjamaadega võrreldes väiksemad. Mitmed haiglahooned vajavad investeeringuid, et parendada patsientide olmetingimusi, kuid võime olla uhked, et meie areng on olnud kiire ning täna kasutusel olevad ravimeetodid ja tehnoloogiad ei jää alla Euroopa haiglatele.»

Praegu kestab noorarstidel residentuur viis aastat. Kui dr Remmelgas haiglasse kiirabi-internatuuri tegema läks, kestis see vaid aasta – siis oli paberite järgi arst valmis. Tema jutust selgub, et esimestel aastatel tuli samamoodi kui praegugi kogenud arstide käe all juurde õppida, töövahenditeks sisuliselt kaks kätt ja kuuldetoru. Palatites polnud peale voodite, tekkide ja patjade midagi. Terve reanimatsiooniosakonna peale oli vaid üks korralik monitor haige jälgimiseks ja hingamisaparaadid, mis sageli iseenesest seiskusid. Röntgeniülesvõtteid tehti ühes väikeses pimedas ruumis, hiljem siis dešifreeriti neid uduseid ülesvõtteid. Vereproovide vastused saadi laborist tavaliselt ööpäev pärast nende võtmist. «Milline suur päev see oli tervele haiglale kui saadi esimene kompuutertomograaf,» meenutas dr. Remmelgas.

«Aastatega oleme arendanud PERH-i  Eesti parima tehnoloogiaga varustatud haiglaks. Meil on hetkel olemas pea kõik Eestis kättesaadavad ravimeetodid ja tehnoloogiad. See ei tähenda aga, et me võime loorberitele puhkama jääda. Tehnoloogia areneb tänapäeval nii kiiresti edasi,» nentis ta.

Kas mäletate oma esimesi patsiente Mustamäe haiglast?

Neid on elus nii palju olnud, et nad kokku vääriksid lausa eraldi raamatut -ei oskagi kedagi eraldi esile tõsta. Mu karjäär meditsiinivaldkonnas algas ju tegelikult juba 14- aastasena, kui koolivaheaegadel töötasin tollases Tallinna Vabariikliku haigla Lastekirurgia osakonnas. Mäletan hästi oma patsiente nii koolipoisi ajast kui ka internatuuri põlvest, aga muidugi ka reanimobiili peal töötatud aastaist. Õppisin juba siis, koolipoisina, et arst ei saa oma tööd koju kaasa võtta – iseenda ja patsiendi vahele tuleb ehitada üks nähtamatu sein. Märkasin verinoorena, et need arstid, kes seda teha ei osanud, põlesid oma ametis ruttu läbi.

Mõned patsiendid läksid kohe eriliselt hinge, sest 1980ndate lõpus tuli ette palju noori inimesi, keda tolleaegsete teadmiste ja võimaluste juures polnud võimalik päästa. Paljusid neist oleks tänapäeval juba aidata saanud.

Praegu on küll hea meel mõelda kui palju on arstide teadmised ja tehnoloogia ainuüksi minu haiglas töötatud aastate jooksul edasi arenenud.

Kuidas moodne mõiste «katastroofimeditsiin» üldse Eestisse jõudis?

Kui mul oli juba tööpraktikat kogunenud: terve ülikooliaja töötasin kooli kõrvalt Tartus reanimatsiooniosakonnas. Tallinna kiirabis, mis tollal oli kiirabihaigla üks osa, olin sanitarina töötanud juba 1970. aastate lõpust peale, siis tahtsin minna tööle hoopis Sadama haiglasse. Soov oli saada laevaarstiks, et reisida ja maailma näha. Mõtlesin, et kuna merel võib ette tulla ekstreemseid olukordi, kulub kiirabi internatuur ära.

1988. aastal toimus suur Armeenia maavärin. Kuna Tartu oli Leninakani sõpruslinn, sõitis sinna koheselt appi terve lennukitäis meedikuid. Mina esimeste minejatega kaasa ei pääsenud. 1989. aasta talvel tekkis lõpuks võimalus, sain haiglast suunamise Spitakki. Töötasin Eestis ja Armeenias vaheldumisi terve aasta – kuu siin, kuu Spitakis. Ravisin nii kohalikke inimesi kui ka Eesti ehitajaid. Osales ju Armeenia ülesehitustöös hulk eesti ehitajaid ja arhitekte, näiteks ehitati Raul Vaiksoo kavandi järgi Leninakani peaväljaku äärde kultuurikeskus.

Siis hakkaski Mustamäe haigla tollane peaarst dr. Lainevee rääkima, et ärgu ma ikka Sadama haiglasse mingu –  Mustamäe haigla reanimatsiooni oli arste tarvis. Nii ma jäingi ja hakkasin tööle intensiivraviosakonnas, kus ootasid ees väga toredad kolleegid. Töötasin reanimobiili peal,  täiendades end. Läbisin täiendused Tartus ja sain ka anestesioloogi kutse.

Mu elus on olnud palju juhuseid ja õnnelikke kokkusattumusi, kõik need kokku ongi teinud elu nii huvitavaks. 1989 –1991. aastal töötasin reanimobiili-meeskonnas, mil kiirabiauto oli rahvakogunemistel sageli kohal. Meeles on augustiputši aegsed sündmused, sest olin just tol ööl valves.

Armeenias töötatud aasta andis teadmise, et ka meie haigla peab olema valmis tegutsema ekstreemsetes situatsioonides.  Me haigla on olnud seotud katastroofimeditsiini arendamisega Eestis juba 1990. aastate algusest alates, kuna olime kiirabihaigla. Kümmekond meie haigla erinevate erialade inimest käis USAs õppimas. Siin korraldati erinevaid kursusi USA instruktorite juhendamisel ning just meil avati 1996. aastal katastroofimeditsiini keskus, mille eestvedajateks olid dr Rein Paberit ja dr Kaja Pukk.

1998. aastal sain kutse astuda tegevteenistusse, olin alguses kaitseväe tagalapataljoni meditsiinteenistuse ülem. 2000. aastal määrati mind kaitseväe peastaabi kaitseväe meditsiiniteenistuse ülemaks (peaarstiks). Meie peamiseks ülesandeks nendel aastatel oli NATOga liitumise eeltöö – meditsiiiteenistus pidi ju igati vastama NATO liikmesriigile esitatavatele nõuetele.

Tol ajal jõudsin palju. Lisaks sellele suurele organiseerimistööle kaitseväes jätkasin tööd Mustamäe haigla intensiivravi osakonnas, tehes kõik need aastad veerand kohaga valveid.

Riik oli 1999. aastal seisukohal, et me ei vaja enam katastroofimeditsiini osakonda ja see suleti, oli ju rahuaeg. Nüüd aga tuleb meil taas sellistele spetsiaalsetele struktuuriüksustele mõelda ja selle nimel tegutseda. Me ei räägi ju ainult loodusõnnetustest,  kahjuks on nüüd üha sagedamini teemaks muutunud terrorirünnakud tavainimeste vastu. Peame oskama sellistes olukordades tegutseda.

Loe täismahus artiklit Põhja-Eesti regionaalhaigla ajakirjast Regionaalhaigla.

Populaarne

Tagasi üles