Magistriharidusega noor naine Katrin sai HIVi oma partnerilt, kuid oma elu selle diagnoosiga kirjeldab ta üllatavalt positiivses võtmes: seisma pole see jäänud.
HIV-positiivse naise elu seisma pole jäänud (1)
Katrin (nimi muudetud) on rõõmsameelne ja räägib hea meelega endast, kuid soovib jääda anonüümseks, sest sel teemal tavaliselt väga kõva häälega ei räägita, kirjutab Terviseuudised.
HIVi kohta võib inimestel endiselt olla palju kummalisi arusaamu ja vildakaid eelarvamusi, tihti seostatakse seda eelkõige süstivate narkomaanidega. Kuigi tegelikult on praegu enamik nakatujaid rohkem nagu Katrin. Katrin on aktiivne ja tegus 30ndates aastates naine, kes on lõpetanud magistriõpingud, tehes seda keskastme juhina töötamise kõrvalt.
Katrin on pärit soojast ja armastavast perest. Talle meeldib reisida ja sporti teha . Lisaks sellele on Katrin ka HIV-positiivne. «Ka», kuna see ei ole kindlasti asi, mis teda kuidagi piiraks või määratleks. «See ei ole kindlasti piire kinni pannud. Midagi ei ole sellepärast tegemata jäänud,» ütles ta.
Katrin räägib, et esmalt ta HIV-positiivset diagnoosi endale tunnistada ei suutnud - see ei saanud ju olla võimalik. «Ma ei tahtnud seda uskuda, läksin ja tegin uue testi. Tulemus oli muidugi sama ja tuli uskuma hakata.»
Paar aastat tagasi olid Katrinil tekkinud oma partneri suhtes teatud kahtlused ning seepärast oli ta hakanud end regulaarselt HIV-testimas käima. Nakatumist polnud toimunud ja kontrollid andsid kindlust, et kõik on korras. Ta arvas, et partner on terve, sest polnud teadlik, et viiruse edasikandumine ei pruugi juhtuda ei esimesel ega isegi mitte saja esimesel korral. Ent ühel hetkel see siiski juhtus ning šokk oli suur. «Nutsin kolm päeva järjest,» rääkis ta.
Šokk oli seda suurem, et teadmised HIVi kohta olid napid ja kuklas kummitas vaid mõte, et ilmselt pole kaua elada jäänud. Et paremini mõista, mis temast saab, hakkas Katrin kohe aktiivselt HIVi kohta informatsiooni otsima ning leitud teave rahustas teda - selgus, et olukord ei olegi nii hull nagu ta ise arvanud oli. Ta sai näiteks teada, et korralikult rohtu võttes ei ole viirus teistele nakkav.
Katrin ei tunne, et diagnoos ta elu kuidagi muutnud või takistanud oleks. «Võib-olla tõestamisvajadust on rohkem - tahan endale näidata, et haigusest hoolimata saan kõike väga hästi teha.» Rohtu peab samuti igapäevaselt võtma.
Nüüd mõtleb ta ka pisipere peale, sest tänu meditsiinile on haigusest hoolimata võimalik kõige loomulikumal moel täiesti terveid lapsi saada.
*Lugu põhineb reaalsel isikul, kuid nimi ja muud isiklikud detailid on anonüümsuse huvides muudetud.
Loe Katrini elu kohta pikemalt Terviseuudistest.