Kohtumeedik paljastas kriminaalfilmide suurimad loogikavead

Kriminaalfilmides lisatakse kohtuarstide tööle põnevuse huvides kõvasti vürtsi. Foto: Panther Media/Scanpix

Kuigi kriminaalfilmides on kohtumeedikud sageli alkohoolikutest küünikud, kes kuulavad klassikalist muusikat, lõpetavad töö kell neli õhtul, sest nende patsientidel enam kiiret ei ole, siis Berliini Charité kohtumeditsiini instituudi juhataja Michael Tsokose sõnul on tegelikult asjad hoopis teisiti.

Saksamaa kuulsaim kohtumeedik Michael Tsokos töötab oma alal juba üle 20 aasta ja juhib Charité kohtumeditsiini instituuti 2007. aastast, kirjutab Bild. Oma uues raamatus «Kas surnud on alati laipkahvatud?» kummutab ta 40 levinud eksiarvamust kohtumeditsiini kohta. Siit leiad neist viis.

1. Omaksed tuvastavad surnu

Kui kriminaalfilmides oleks kõik nagu tavaliselt, siis oleks seal tunduvalt vähem traagilisi hetki, mil omaksed surnule näkku vaatavad ja ta ära tunnevad. Tegelikult ei juhtu seda mitte kunagi.

Sellel on kaks põhjust. Esiteks on kurjategija üle 80 protsendil juhtudest surnu lähikondlane ja üle poolte juhtudest on mõrva põhjuseks inimeste omavahelised suhted. Kui võimalik tapja ka tegelikult kohtumeditsiini instituudist sisse ja välja käia saaks ja surnuga otseses kontaktis oleks, siis oleks see kriminaaluurimise seisukohalt katastroof. Teiseks ei oleks inimlik kelleltki nõuda, et ta viskaks mädanenud ja moondunud omakse laibale pilgu peale.

Tegelikult saadavad uurijad surnu lähisugulastele foto koos kirjeldusega ka märkide kohta, mis võivad aidata teda tuvastada. Näiteks pannakse kirja teave armide ja tätoveeringute kohta. Vajadusel võrreldakse surnu hambaid, puusaproteesi või teisi kehaosi meditsiinitoimikutes leiduva infoga. Harvem tehakse DNA-analüüs.

2. Kohtumeedikul ja patoloogil on sama amet

Paljudes kriminaalfilmides võib kuulda lauset: «Patoloog ei leidnud viiteid vägivaldsele surmale.» Tegelikult ei ole patoloogidel kohtumeedikutega rohkem ühist kui näiteks naistearstil silmaarstiga – ka nemad on mõlemad lõpetanud arstiteaduskonna.

Patoloogid diagnoosivad eelkõige haigusi, millel võib olla sisemine põhjus. Nad uurivad mikroskoobiga elavate inimeste koeproove. Näiteks saavad nad biopsia abil välja selgitada, missugune vähiravi võiks antud patsiendi puhul kõige edukam olla. Nad uurivad küll ka surma põhjuse väljaselgitamiseks laipu, kuid mitte selleks, et kuritegusid tõestada. Surnu uurimiseks on patoloogil tarvis tema lähedaste luba.

Kohtumeedikud uurivad laipu inimese surmapõhjuse kindlakstegemiseks siis, kui kohus selle nendele ülesandeks teeb. Neid huvitab eelkõige see, kas inimene suri loomulikul või ebaloomulikul teel. Kui selgub, et inimene suri insuldi või mõne muu loomuliku põhjuse tõttu, siis lõpetavad nad lahkamise. Kohtumeedikud avavad surnukehi täpselt kindlaks määratud korras ja selle toimingu juures peab korraga olema kaks meedikut. Lähedaste nõusolekut neil vaja ei ole, küll aga kohtuniku tellimust.

3. Mao sisu annab teavet  surma aja kohta

Kuigi kõlab loogiliselt, et mida kauem on toitu seeditud, seda kauem on inimene surnud, ei ole see tegelikult sugugi nii. Mao sisu järgi võimaldavad surma aega määrata vaid fantaasiad. Selleks peaks surnu kohe kindlaks tegema ja teadma, millal ta viimast korda sõi. Kuigi mao analüüs surmaaega määrata ei luba, võib see siiski anda olulist teavet surma põhjuse kohta, näiteks siis, kui inimest on mürgitatud.

4. Surnud on alati lubivalged

Verest tühi, valge, läbipaistev nahk – nii kujutatakse surnuid kriminaalfilmides. Tegelikult näitavad inimese surma nahale ilmuvad sinkjas-lillakat värvi laigud, samas kui elavad haiged on palju sagedamini kahvatud. Koolnulaikudena tuntud laigud tekkivad suuremate veresoonte piirkonnas pärast seda, kui süda lakkab löömast ja veri jääb veresoontes seisma. Kui surnu on tõesti kahvatu, siis on ta kas verest tühjaks jooksnud või kannatas juba elu ajal verevaeguse all.

5. Kohtumeedikud lähevad kell neli õhtul koju

Kohtumeedikutele räägitakse Tsokose sõnul sageli, et nende töö on elavaid inimesi ravivate kolleegide omast tunduvalt lihtsam. Kuna kohtuarstide tööst ei sõltu, kas patsient jääb ellu, siis arvatakse, et neil ei ole ka öövahetusi ega öövalveid. Tegelikult on ka kohtumeedikutel 24 tundi ööpäevas valved, sest inimesi tapetakse nii päeval kui ka öösel. Selleks, et teha kindlaks surma põhjus või välja selgitada, kes on leidnud relva, millega mõrv sooritati, on politseil kuritööpaigal tarvis kohtumeedikut. Ka lahkamine tuleb teha võimalikult ruttu.