Enteroviirused kuuluvad pikornaviiruste sugukonda, enteroviiruste perekonda. Enteroviiruste perekonda kuuluvad ECHO-, Coxsackie A- ja B-viirused, polioviirused ning muud enteroviirused.
Enteroviirused võivad pikemat aega säilitada eluvõime väliskeskkonnas, sh vees või niiskes pinnases.
Nakkusallikaks on haige või haigusnähtudeta inimene.
Enteroviirused levivad fekaal-oraalsel teel, s.t. nakatunud inimese väljaheitest kätele ja kätelt suhu ning viirustega saastunud vee ja toitudega või harvem piisknakkuse teel õhu kaudu. Ka pärast haigusnähtude kadumist võivad haigustekitajad erituda seedetrakti kaudu mõne nädala jooksul.
Sageli kulgeb enteroviirusnakkus haigusnähtudeta või kergete gripisarnaste nähtudega. Nakkus võib kliiniliselt avalduda järgmiste haigusvormidena: herpangiin, konjunktiviit, stomatiit, kõhulahtisus, HFM (hand-foot-and-mouth disease), raskematel juhtudel entsefaliit või meningiit. Sageli kulgeb haigus raskelt vastsündinutel ja immuunpuudulikkusega inimestel.
Enteroviirusmeningiidi peiteperiood kestab kuni kümme päeva. Haigusnähtudeks on palavikutõus, tugev peavalu, oksendamine, kuklakangestus, valguskartus, lööve. Haigus kestab seitse kuni kümme päeva ja lõppeb üldjuhul paranemisega. Spetsiifiline ravi puudub.
Haigestumise vältimiseks tuleb täita hügieeninõudeid, eeskätt pesta hoolikalt käsi vee ja seebiga pärast tualeti kasutamist ja enne söömist. Käte desinfitseerimiseks võib kasutada selleks ettenähtud desinfitseerimisvahendeid. Kodus mitte kasutada haigega ühiseid käterätikuid, nõusid, söögiriistu või muid haige poolt kasutatavaid esemeid ning puhastada tualettruumi desinfitseerivate ainetega. Kui haigestunu on laps, anda talle haiguse ajal mängimiseks ainult kergesti pestavaid mänguasju. Mänguasju tuleks pesta võimalikult sageli, hoiduda pehmete või karvaste mänguasjade kasutamisest.