Planeerimata kodusünnitus: ämmaemand juhendas telefoni teel, isa ja naabrinaine võtsid lapse vastu

Tirts tuli ilmale oma isa, naabrinaise ja telefoni teel juhtnööre jaganud ämmaemanda abiga. Foto: Panther Media/Scanpix

Ämmaemanda nõuandetelefon 12252 juhendas hiljuti ootamatut kodusünnitust, mille võtsid vastu lapse isa ja kohale tõtanud naabrinaine.

Augusti lõpus sai ämmaemanda nõuandetelefon 12252 äreva kõne. Sünnitusvaludes Aurika (31) oli enne haiglasse minekut läinud vannituppa pesema, kui tundis äkki, et laps hakkab sündima ja ta ei jõua kodust kuhugi.

Aurika helistas oma abikaasale Mardenile (32), kes koju jõudes nägi naist käpuli vannitoa põrandal ja kutsus ruttu kiirabi, kuid sünnitus oli juba peale hakanud ja kiirabi ootama jääda ei saanud. Samal ajal, kui Marden kiirabiga telefoni teel rääkis, kutsus vanemat last hoidma tulnud sõbranna abiks naabrinaise Marietta.

Kiirabiga rääkimise ajal haaras Marden naise nutitelefoni ja leidis selle abil veebist ämmaemandate nõuandetelefoni numbri 12252, millele mees kohe helistas. Kõnele vastanud ämmaemand hakkas sünnitust kiiresti juhendama. Kõik toimus väga kiiresti. Mõned pressid ja laps oligi käes.

Sündides oli laps näost sinine ja pisut vaikne. Ämmaemand andis nõu, kuidas last veidi turgutada ja nabanööri siduda. Siis jõudis kohale ka kiirabi, kes edasi toimetas ja 13 minutit pikk kõne sai lõppeda. Kiirabi viis lapse koos vanematega haiglasse, kus selgus, et beebi oli alajahtunud, kuid muidu hea tervise juures.

Varem on ämmaemandate nõuandetelefon juhendanud ka ootamatut kodusünnitust vastu võtnud kiirabibrigaadi.

Sünnitus tuli tõelise üllatusena

Värske ema Aurika sõnul ei viidanud  sünnituse päeval miski eelolevatele kiiretele sündmustele. «Hommikul viisin vanema lapse teist päeva lasteaeda,» rääkis ta. Vabale kolmele tunnile oli Aurikal planeeritud ämmaemanda külastus ja seal tehtud uuringu tulemused andsid põhjust arvata, et sel päeval sünnitus veel pihta ei hakka. 

Lõuna ajal tõi ta kolmeaastase poja lasteaiast koju magama. 14-kilost last rahustamiseks korduvalt trepist üles-alla tassides tundis ta kõhus pakitsust. «Kuna selline valulaadne pakitsus on mul kord kuus tavaline, siis ei pööranud sellele suurt tähelepanu ja tegin samuti väikese lõunauinaku,» rääkis Aurika.

Kella nelja paiku õhtul ärgates taipas ta siiski, et midagi hakkab toimuma ja helistas abikaasale. Ta mainis mehele, et koju tulekuga väga kiirustada ei ole vaja, sest «ega beebi veel välja kukkuma hakka». Marden hakkas siiski kohe kodu poole sõitma, sest teadis, et linnast väljas asuvasse koju jõudmine võtab vähemalt pool tundi.

Aurika otsustas enne mehe saabumist veel rahulikult duši all ära käia. «Ja oh aeg, duši all mõnuledes hakkas midagi toimuma. Valud tugevnesid ja tihenesid, kuigi mingit regulaarsust neil ei olnud,» meenutas Aurika.

Kui Marden kell 16.50 koju jõudis, taipasid nad Aurikaga, et haiglasse nad enam ei jõua ja lapsehoidja kutsus sünnitusele appi naabrinaise. «Mingil hetkel jõudis pärale reaalsus, et kiirabi sünni ajaks kohale ei jõua ja tuleb ise hakkama saada. Tekkis idee, et äkki saab mõne ämmaemanda telefoni kaudu juhendama,» meenutas Aurika. «Kuna täitsin sünnituse käigus igat käsku, siis automaatselt läksid kohe nutitelefoni otsingusse märksõnad «ämmaemanda telefon»,» lisas Marden, kes leidis veebist telefoninumbri 12252 ja võttis kohe naise telefonilt kõne.

Sünnitus hakkas peale, naabrinaine hoidis valjuhääldi režiimile pandud naise telefoni ja Marden püüdis last. Kui esialgu toimis sünnitaja, tema mehe ja naabrinaise koostöö ladusalt, siis korraga tekkis ka üks tagantjärgi naljakas hetk. Beebi pea oli ema seest küll juba väljas, kuid selleks, et laps tervenisti välja jõuaks, oli tarvis kiiresti tegutseda. «Ämmaemand käskis teisel pool toru sünnituse vastuvõtjail sõrmed kuhugi lapse õlgade taha panna. Seda kuuldes röögatasin: «Ei topi oma sõrmi kuhugi!» ning pressisin järgmist valu ootamata lapse ülejäänud keha endast välja,» rääkis ta. «Seda soovitust kuuldes kangastus mul silme ette lapsepõlv ja see, kuidas mu ema oli lehmadele poegimisel abiks. Kui vasikas ei tahtnud kuidagi välja tulla, siis ema toppis vahest terve käe kuhugi õnarustesse, et aidata vasikas kuskilt puusanuki tagant välja,» selgitas Aurika.

Kui beebi oli sündinud ja Marden tal kodust leitud paelaga naba kinni sidunud, saabus ka kiirabi. 1,5 tunni pärast jõuti haiglasse. Seal selgus, et värske ilmakodanik on alajahtunud, kuid sellest murest saadi arstide abiga öö jooksul üle. «Kahtlustan, et alajahtumise põhjustas vastsündinu paljas pea, mida ei taibanud keegi meist kinni katta,» rääkis Aurika. Näost sinine oli beebi olnud seetõttu, et ta sündis nii-öelda kahes jaos – kõigepealt tuli välja pea ja siis ülejäänud keha.

Elu ärevaim hetk

«Ilma naljata oli tegu elu ärevaima pooltunniga mu elus. Koju jõudes ootasin kotiga naist ukse juures, et kibekiiresti linna poole sõitma hakata. Läks teisiti ja 33 minutit hiljem oli meie perekond ühe toreda poisslapse võrra rikkam,» rääkis Marden, kellel esimesed 20 minutit kulusid ettevalmistuste tegemiseks ja ämmaemandate telefoninumbri leidmiseks.

«Minule mõjus hästi, et keegi ei hädaldanud ega ohkinud, kõik tegutsesid vastavalt oma võimetele,» rääkis sünnitusele appi tõtanud naabrinaine Marietta. «Sünnitaja ise oli super, nagu Vargamäe Krõõt, teadis, mida teeb, ja see tuli lihtsalt ära teha. Issi-Marden oli asjalik ja kiire, tõi ja toimetas mis jaksas, ei olnud tunda mingit peataolekut kuskilt kellegi poolt. Mina ise tundsin suurt tuge sellelt ämmaemandalt ja asjalikust Mardenist. Kuid kõige kõvem tegija oli meil siiski Aurika, «ürgnaine», kes lihtsalt tõi lapse ilmale nagu loodus loonud on. Meie olime toeks nagu oskasime hetkel,» meenutas ta.

«Olen ääretult tänulik, et kõik läks hästi. Mõttes olin eelnevalt läbi mänginud igasuguseid stsenaariume, kuidas võiks tegevus kulgeda, aga planeerimata kodusünnitust ei osanud ma ette näha,» rääkis Aurika, kes tõdes, et alahindas sünnituse eelsel pärastlõunal olukorda.

Sünnituse ajal toimunuga on vastne ema väga rahul: «Võib-olla ei ole seda hea öelda, aga tegelikult sain ma enda jaoks ideaalse sünnituse osaliseks, kus keegi ei sekkunud vahele ja sain täielikult keskenduda endale. Kui esimese lapse sünni juures teostati mulle emakakaela kontroll, mis oli minu jaoks põrgupiin ja jättis hinge trauma, siis seekord ma sellest pääsesin.»

Kodusünnitused ei ole Eestis haruldus

Vaid kaheksa kuud avatud olnud ämmaemanda nõuandetelefon 12252 on selle ühe asutaja, Liina Normeti sõnul ootamatut kodusünnitust telefoni teel korra ka varem juhendanud. See juhtus juuli lõpus, kui helistas kiirabibrigaad, kes oli jõudnud sünnitava naise koju ning palusin abi ja juhendamist, kuidas beebi ilmale aidata.

Normeti sõnul tuleb kodusünnitusi lähiajal ette veelgi. «Eks see ole suuresti tingitud ka sellest, et maapiirkondades ja väikelinnades puudub sünnitamise võimalus. Korduvsünnitaja, kelle sünnitegevus kiiresti käima läheb, ei jõuagi Haapsalust või Raplast Tallinna sõita,» selgitas Normet.

Statistika järgi sünnib kodus ootamatult siiski üha vähem lapsi. Kui 1995. aastal oli selliseid lapsi, kes sündisid kas planeerimatult haiglast väljas pool või kelle kohta andmed puuduvad 66 (0,5 protsent kõigist sündinud lastest), siis 2015. aastal oli see arv 27 (0,2 protsenti). Seevastu plaanitud kodusünnitused, kus ämmaemand on tavaliselt sündi koha peal juhedamas, on populaarsemaks muutumas. 1995. aastal oli neid kümme (0,1 protsenti), kuid 2015. aastal juba 39 (0,3 protsenti).

Aurika teist koda kodus sünnitamisega siiski riskida ei julge, olgugi et kõik läks hästi: «Kui juhuslikult peaks mõni järglane veel soovima meie perre tulla, siis suundun juba esimeste aistingute peale haigla poole ja luuran seal ümber maja, kuni tegudeks läheb.»

Postimehele teadaolevalt sündis samal päeval ootamatult kodus vähemalt veel üks Eesti laps.

Pere ja naabrinaise täispikki kommentaare saab lugeda ka ämmaemanda nõuandetelefoni 12252 Facebooki lehelt.