Eesti arstid aknast alla kukkunud lapsest: täielikult vigastustest pääsemine on harukordne

Mida kõrgem on aken, seda ohtlikum on kukkumine. Foto: Eero Vabamaegi

Traumatoloog Mihkel Mardna ja Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) arstide sõnul oli hiljuti kaheksandalt korruselt lillepeenrasse kukkunud lapsel kõvasti õnne, sest tavaliselt nii kõrgelt lennates ellu ei jääda.

Mardna sõnul oli olukorda arvestades tegemist nii-öelda «õnneliku õnnetusega», kus eluga pääsemiseni viis mitmete õnnelike asjaolude kokkulangemine. Esiteks on kaheaastase lapse kehakaal väike, mistõttu kõrgusest kukkumisel ja kokkupuutel pinnasega tekkiv kineetiline energia on oluliselt väiksem kui täiskasvanu puhul. Seepärast on ka tekkivad vigastused võrreldes täiskasvanuga väiksemad. Teiseks vähendab vigastusi kukkumine pehmele pinnale, mis absorbeerib kukkumisel tekkivat kineetilist energiat. Kolmandaks on kaheaastase lapse luud oluliselt elastsemad kui täiskasvanul, mistõttu on luumurdude tekke võimalus väiksem.

Kukkudes saadavate vigastuste tõsidust võib aga Mardna sõnul mõjutada veel hulk väiksemaidki asjaolusid, näiteks see, missugune kehaosa kukkumisel esmalt maapinnaga kokku puutus ja mis lapsel kukkudes seljas oli.

«Kui tegemist on väikelastega, siis aitab kaasa ka see, et neil on veesisaldus kehas suur ja  sarnaselt loote keskkonnale emaüsas, aitab vesi kõiksugu põrutusi pehmendada,» lisas Ida-Tallinna keskhaigla kommunikatsioonijuht Marthi Lepik ITK arstide seisukohti vahendades. See aitab tema sõnul pääseda  eluohtlikest vigastustest, nagu veresoonte ja siseelundite rebendid.  Teisalt aga moodustab väikelaste kehast väga suure osa pea, mistõttu on raskus just sinna koondunud ning seega ka laste puhul suurem oht kukkuda pea peale.

Lepiku sõnul ei oleks pääsemine tõenäoliselt olnud võimalik, kui all ei oleks olnud lillepeenart, mis kukkumist pehmendab. «Analoogseid juhtumeid on teada ka varasemast ajast, kus laps on kukkunud 8.-9. korruselt lumehange ja samuti pääsenud suuremate vigastusteta,» lisas Mardna.

Kõige õigem oleks kõrgelt kukkudes tekkivaid vigastusi Lepiku sõnul tavaliselt kirjeldada sõnaga hulgivigastused või hulgimurrud. Sagedased on erinevate jäsemete, lülisamba ja muud luumurrud. Ohtlikumad on aga kukkumisel tekkida võivad siseelundite rebendid, eriti veresoonte rebendid. Mida kõrgemalt inimene kukub, seda suurem jõud talle maad puudutades avaldub ning seega suureneb ka vigastuste oht.

Ellujäämine ei ole tingimata terveksjäämine

Ida-Tallinna keskhaigla arstide hinnangul tuleb siinkohal eristada ellujäämist ja terveks jäämist. «Väliselt võib laps terveks jääda, kuid kindlasti on selliste kukkumiste puhul suur oht ajukahjustusteks, mis võivad mõjutada pikas perspektiivis inimese elukvaliteeti,» selgitas Lepik.

«Statistiliselt ei oska seda kommenteerida, kuid üldiselt on täielikult vigastusteta pääsemine harukordne,» rääkis Lepik. Igasuguse kukkumise puhul loeb tema sõnul see, kuidas ja kuhu inimene kukkus. Puuoksad, põõsad, pehmem maapind ja muu selline aitavad kõik kukkumist mingilgi määral pehmendada ja suurendavad tõenäosust ellu jääda. Samas on kõikide kõrgelt kukkumiste ja eriti pea peale kukkumiste puhul suur oht saada püsivaid ajutraumasid, mis võivad inimese elukvaliteeti pöördumatult muuta.