Haiglajuht: keegi ei peaks enda peale võtma teise elu lõpetamist

Jelena Leibur on veendunud, et enne inimese surmale kaasaitamsit peaks tal aitama hoopis elada. Foto: Rupert Oberhuser / Caro / Scanpix

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Tallinna diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur on veendunud, et enne, kui Eestis eutanaasia seadustamisest rääkida, tuleks raskelt haigeid inimesi aidata.

«Mina olen seisukohal, et keegi ei peaks enda peale võtma teise elu lõpetamist ja ma ei arva, et ükski arst seda teha tahaks,» rääkis Leibur. «Kõige pealt tuleks vaadata, kuidas inimeste elu elamisväärseks muuta ja alles siis hakata mõtlema sellele, kuidas neil surra aidata. Ühiskond peaks endale otsa vaatama ja mõtlema, mida elavate inimestega teha annab»

Leiburi sõnul saaks Eestis raskelt haigete inimeste jaoks veel väga palju ära teha. Näiteks tuleks tema hinnangul mõelda, kuidas pakkuda senisest paremini ja rohkem palliatiivset ravi, mille eesmärk on parandada elu ohustava haigusega silmitsi seisvate patsientide ja nende perekondade elukvaliteeti. «Väga oluline on ka, et inimesed saaksid oma sümptomid kontrolli alla. Inimestel, kes eutanaasiast räägivad, on tavaliselt vaevused, millega nad ei suuda enam elada. Ma olen 99,9 protsenti kindel, et on palju asju, mis on kergendavad ja aitavad elada,» lisas ta.  

Leiburi sõnul on diakooniahaiglasse aeg-ajalt ikka jõudnud inimesi, kelle enesetunne on nii halb, et nad mõtlevad vaid surmast. « Kui inimesel on tunne, et tal mitte kunagi enam paremaks ei lähe, siis tuleb väga kergesti mõte, et oleks mul ometi võimalik siit ilmast pääseda. Meie haiglas on olnud inimesi, kes on öelnud, et tehke mulle ometi see päästev süst, kuid kui valud ja haigus on kontrolli alla saanud, siis ei tule neil enam pähegi seda küsida,» rääkis ta. Leiburi sõnul saabki tavaliselt sümptomid kontrolli alla.

Leibur on veendunud, et ka raske haigusega võib elu pakkuda rõõme ja olla elamisväärne. Näiteks on tema sõnul diakooniahaigla hoole üks noor mees, kes pärast autoavariid saab maailmaga suhelda silmadega juhitava arvuti abil «Ta on kaelast allapoole halvatud. Ta on väga tähelepanelik oma tervise osas. Ta ei mõtle selle peale, et nüüd võiks siit ilmast ära lahkuda. Ta elabki nii, nagu ta on, aga selleks on abi vaja,» selgitas Leibur.

Kui noortel tekib mõte elu lõpetada, siis on Leiburi sõnul väga oluline, et neil oleksid käe pärast psühhiaatria teenused. «Tänapäeval on väga palju stressi. Noor inimene ei jõua kooligi veel lõpetada, kui ta juba peab mõtlema, mis temast edasi saab,» rääkis ta.

Eakaid ja haigeid kimbutab üksindus

Leiburi sõnul on Eestis endiselt suur probleem see, kuidas suhtutakse eakatesse. «Inimesed peaksid aru saama, et eakas olemine ei tohiks tähendada seda, et sul on kurb, igav ja halb ja sind ei ole enam kellelegi vaja,» ütles ta.

Kui inimene on täiesti üksi jäänud, siis tuleks Leiburi arvates mõelda, kuidas teda aidata, tema eest hoolitseda ja ta elu kergemaks teha. «Raskete haigetele inimestele peaks võimaldama ligipääsu meditsiinile ja arsti teenustele. Paljudel juhtudel ei ole aktiivravis enam midagi ära teha. Nad vajavad õiendusabi, paljud neist vajavad hooldekodusse suunamist, sest nad on nii üksi, hingepiinas ja vaevas. Nii kaua, kui inimesed vähegi millekski võimeline on, ei mõtle nad eutanaasia peale, kui sa aitad neil elada,» on EELK diakooniahaigla juhataja veendunud.