Patsientide ühing: tänases Eestis on eutanaasia seadustamine mõeldamatu

Eutanaasia on halastussurm, mille kõige olulisemaks eelduseks on inimese teadlik ja siiras otsus. Foto: Spiegl Caro/Scanpix

Patsientide esindused on seisukohal, et eutanaasiat Eestis uisapäisa seadustada ei tohiks, sest nii võime teha saatuslikult valesid otsuseid.

«Eutanaasia tähendab, et täidetakse otsustusvõimelise inimese siiras soov siit ilmast lahkuda,» rääkis Eesti Patsientide Ühingu juhataja Pille Ilves. «Eutanaasial on kolm eeldust. Esiteks peab olema tegemist ravimatu haigusega, teiseks peab inimene olema otsustusvõimeline ja kolmandaks peab eutanaasia olema inimese vaba tahte avalduseks. Arvestades, et täna puudub Eestis igasugune kord patsientide otsustusvõime määramiseks, oleme praegu absoluutselt eutanaasia vastu,» lisas Ilves. «Oleme seda ühingus palju arutanud ja üldiselt arvame, et on inimlik ja seda võiks teatud olukordades rakendada, aga arvestades, kuivõrd halvasti on patsientide õigused tänases Eestis kaitstud, siis mitte mingil juhul tänases Eestis seda seadustada ei saa.»

Eesti Patsientide liidu esinaine Kadri Tammepuu eutanaasiat küll otseselt ei välistaks, kuid ka tema sõnul ei tohiks surmaabi uisapäisa seadustada. «Kuna eutanaasia puhul vigadeparandust enam teha pole võimalik, siis läbematu lähenemisega võime teha saatuslikult valesid otsuseid. Enne arvamuse kujundamist tuleks laiapinnaliselt vaagida inimese autonoomia ja  teiselt poolt elu pühaduse vahekorda, ehk kas olulisem on elukvaliteet või elu ise kui väärtus,» rõhutas ta.

Aluseks peab olema teadlik otsus

«Lühidalt öeldes on eutanaasia halastussurm, mille üle otsustada on õigus vaid inimesel endal, kuid  Eestis ei ole paljud arstid ega patsiendid veel aru saanud, mis asi on teadev nõusolek. Selle saamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, kas inimene on otsustusvõimeline. Seejärel tuleb talle anda kõik otsuse tegemiseks vajalik teave ja aega otsuse langetamiseks,» selgitas Ilves.

Tema sõnul ei ole inimene otsustusvõimetu mitte üksnes siis, kui ta on teadvusetu, vaid ka paljudel teistel juhtudel. «Kui inimene on olnud kaua valudes, siis võib ta olla depressioonis ega ole enam otsusevõimeline,» tõi ta näite. Samas ei saa valud Ilvese hinnangul tänapäeval ka eutanaasia põhjuseks olla, sest valuravi on väga kõrgel tasemel ja valudes inimest on peaaegu alati võimalik väga palju aidata.

Sageli juhtub Eestis Ilvese sõnul ka seda, et inimene kirjutab kiiresti dokumendile alla ja arstid peavadki seda teadvaks nõusolekuks. «Eestis ei saa paljud arstid isegi mitte aru, mis asi on tegelikult teadev nõusolek. Kui patsient kirjutab arsti ukse taga mingile paberile alla, kuigi ta pole veel arsti näinudki, siis arvatakse sageli, et see on juba teadev nõusolek teda ravida ja temaga kõike teha, mida arst ravimiseks vajalikuks peab,» selgitas Ilves. «Hiljuti oli just juhtum, kus inimene ajeti operatsioonilaual üles, prillegi polnud tal käepärast ja kirjutas valgele paberile alla. Selliseid formaalseid nõusoleku võtmisi kuuleme nõustamisliinil kogu aeg. See näitab, et meie tervishoiutöötajad ei saa aru, mis asi on teadev nõusolek, kuidas seda võetakse ja mida teha siis, kui inimene on otsustusvõimetu.»

Eriti levinud on see Ilvese sõnul haiglates. «Teadev nõusolek muutub haiglas järsku olematuks. Patsientidele ei räägita sageli, missuguseid ravimeid neile antakse ja nendega ei konsulteerita piisavalt. Levinud on see, et õde paneb kanüüli midagi ja patsient ei tea, mis see on,. Eriti kurb on see, kui inimesel antakse õhtul tema teadmata kas unerohtusid või tugevaid valuvaigisteid, kuid on ka selliseid inimesi, kes tarbivad põhimõtteliselt vaid neid ravimeid, mis on hädavajalikud. Neile ei anta sageli valikuvõimalust,» rääkis Ilves.

Abiks võik Ilvese hinnangul olla sellest, kui haigekassa lisaks patsiendi teavitamise teenuse hinnakirja ja maksaks ka aja eest, mis arstil selleks kulub. Samuti soovitab ta inimestel määrata endale digiloos seaduslik esindaja olukordadeks, mil meedikute sekkumine on nende elu päästmiseks vajalik ajal, mil nad ei ole otsustusvõimelised. «Sel juhul ei võeta elupäästvate otsuste tegemiseks ühendust näiteks abikaasaga, kellega inimene juba kaua lahus elab, vaid näiteks hoopis sõbrannaga, kellega kelle ta on ise oma esindajaks määranud. Just sõbrannaga koos püütakse sel juhul välja selgitada, mida võiks patsient selles olukorras tema tõekspidamisi, usku ja iseloomu arvestades soovida.

Kui inimene on heas seisus ja otsustusvõimeline, tuleks talle otsuste tegemiseks anda nii kõik vajalik teave kui ka piisavalt aega. Tuleks selgitada, mis temaga juhtus, missuguses seisus on tema tervis, mida võib raviga saavutada ja missuguseid soovimatuid tulemusi see endaga kaasa tuua võib. Inimesele peaks andma lugemiseks ka kirjalikke materjale, kui neis on otsuste tegemiseks olulist teavet. «Tegemist on patsiendi kehaga ja ainult patsiendil on õigus otsustada, mis tema kehaga tehakse ja mis sinna pannakse,» rõhutas Ilves.

Eakad inimesed tavaliselt eutanaasiat ei poolda

Nii Ilves kui ka Tammepuu tõid välja, et mitmete uuringute kohaselt väheneb soov eutanaasiat seadustada vanuse kasvades. «Kui inimene on 80aastane, siis on ta ehk avastanud, et valud on võimalik ravimitega maha võtta, elukvaliteet ei olegi nii halb ja tahetakse elada. Eakas inimene tahab oma vanadusest võtta viimase, mis ta saab ja ta ei soovi nii väga surra. Ta tahab terveks saada, ta tahab, et teda aidataks ja tema eest hoolitsetakse, isegi siis, kui tema prognoos on suhteliselt lootusetu. Ka selles olukorras tahavad inimesed, et neid võetaks inimestena ja nende soovidega arvestataks,» rääkis Ilves.

Selleks, et nende inimeste elu parandada, tuleks Ilvese sõnul tuleks parandada palliatiivse, leevendava ravi kvaliteeti ja kättesaadavust. «Elukvaliteeti on väga paljudel juhtudel võimalik parandada, näiteks meie hooldekandesüsteemi nõrku kohti likvideerides või vähihaigetel valuraviga» lisas Tammepuu. Tema sõnul näitavad ka paljud uuringud, et sageli kaob inimestel vajaliku abi saabudes eutanaasia soov. Selleks, et patsientide liit saaks eutanaasia seadustamise kohta seisukohta võtta, oleks Tammepuu sõnul vaja laiapõhjalist avalikku arutelu.

«Traditsioonilistes kultuurides tajutakse surma muutusena, läänelikus kultuuris püütakse sellest mitte mõelda ja surmaga silmitsi sattumisel soovitakse olukorrast kiiresti välja rabeleda. Kui kaugele aga minna inimese surmasoovi aktsepteerimisega tuues põhjenduseks halastuse ja kuidas kindlaks teha, et see soov pole tekkinud sotsiaalse surve tagajärjel või hetketujuna – need on juba järgmised küsimused,» rääkis Tammepuu.