Mida tähendab inimesekesksus tervishoiusüsteemis?

Inimkeskne tervishoid jääb sageli segaseks mõisteks. Foto: Panther Media/Scanpix

Inimesekeskne, patsiendikeskne, kliendikeskne, kasutajakeskne – kuuleme neid mõisteid igapäevaselt üha rohkem, sageli mõtlemata, mis ühe või teise sõna taga peitub ja mida see tervishoiusüsteemis tähendab.

Inimesekeskse lähenemise kasuks tervishoius räägivad eetika kõrval ka ratsionaalsed majanduslikud argumendid, kirjutab sotsiaalministeeriumi blogis Triin Habicht tervishoiusüsteemi arendamise osakonnast.

Siin ja edaspidi räägime just inimesekesksest tervishoiust, sest see on erinevatest variantidest kõige terviklikum – võtab arvesse inimest kui tervikut, mitte üksnes konkreetset seisundit ja sümptomit. Inimesest lähtudes arvestame ka inimese eelistusi, heaolu ja laiemalt ka sotsiaalset ning kultuurilist tausta.

Kaasaegse meditsiini ja tervishoiukorralduse arenedes on lähtekohaks seni olnud nn keskmine patsient ja süsteem on üles ehitatud nii, et see vastaks tervishoiuasutuste ja tervishoiutöötajate parimale teadmisele. Inimesekeskselt on püütud läheneda näiteks erinevates vaimse tervise teenustes, dementsuse käsitluses ja sotsiaalteenuste korralduses. Kogu tervishoiusüsteemi tasemel on inimesest lähtumine päevakorda tõusnud üsna hiljuti ja alles arengujärgus.

Seega pole inimesekesksel tervishoiul ühest definitsiooni, vaid see tähendab just seda, mida abivajav inimene eelistab ning vajab. See, mis ühele inimesele on parim, ei pruugi teisele üldsegi sobida. Ja kõik võib muutuda ajas, täpselt nii nagu muutuvad ajas ka inimese vajadused. Võib öelda, et see on viis mõelda ja tegutseda nii, et tervishoiu- ja sotsiaalteenust saav inimene ja tema pere ning kogukond on võrdsed partnerid. Seda kõike selleks, et abi vastaks inimese vajadustele ja saavutatud oleks parim tulemus.

Tõenduspõhine vajab ka inimesele keskendumist

Kindlasti ei tähenda inimesekeskne abi seda, et antakse alati seda, mida inimene küsib. Abi osutades tuleb  arvestada inimeste eesmärkide, väärtuste, perekondliku seisu, sotsiaalmajandusliku tausta ja eluviisidega – nähes iga inimest unikaalsena ja tegutsedes temaga koos, et leida ühiselt sobivaim lahendus. Olgu siinkohal pakutud üks paljudest võimalustest detailsemalt lahti mõtestada, millised on põhimõtted inimesekeskse abi osutamisel:

pakutakse väärikust, austust ja pühendumust;

hooldus, tugi ja ravi on koordineeritud;

hooldus, tugi ja ravi on personaliseeritud;

inimesele pakutakse tuge, et märgata ja arendada tema enda tugevusi ja võimeid, mis võimaldavad tal elada iseseisvalt ja täisväärtuslikult.

Tundub keeruline ja segadust tekitav? Seda eriti meditsiinis, kus on aastakümneid püüeldud tõenduspõhisuse ja ravistandardite suunas. Tõenduspõhine meditsiin ja inimesekesksus ei ole aga üksteisele vastanduvad, vaid täiendavad üksteist. Teadlased on soovitanud (Price et al 2015) mõelda neist kui jalgratta kahest rattast. Mõlemad peavad olema kasutamiseks täis ainest, hästi ühendatud, õlitatud ja töötama tasakaalus nii, et neid suunab sõitja, kel on selge visioon, kuhu on vaja jõuda.

Inimesest lähtumise kasuks räägivad ka majanduslikud argumendid. Paljud inimesed on tänapäeval valmis võtma aktiivsema rolli oma tervise eest hoolitsemisel. Aktiivsem kaasatus viib aga parema patsiendikogemuse ja ravi tulemuseni läbi paremini järgitud ravisoovituste (nt ravimite võtmine) ja valmisoleku oma eluviise muuta. Vähenema peaks ka vajadus nt haiglaravi, kiirabi väljakutsete ja erakorralise meditsiini osakonna külastuste järele ning see pigem asenduks mõtestatuma abiga. Kasu saavad ka tervishoiutöötajad, kellel paranevad tööga rahulolu, emotsionaalne tasakaal ja tunne, et ollakse midagi saavutanud. Näiteks, Rootsi eakate inimesekeskne teenuste korraldamise mudel Esther, mis on rahvusvaheliselt oma heade tulemuste tõttu palju tähelepanu saanud, langetas üle 65-aastaste korduvaid hospitaliseerimisi 17,4%-lt aastal 2012 15,9%-le aastaks 2014. Langus oli suuremgi Tranåsi piirkonnas (12,1%-le), kus rakendati samal ajal ka uut «Tere tulemast koju» toetavat teenusmudelit.

WHO lõi inimesekesksusele eraldi strateegia

Inimesekesksuse aktuaalsust tänapäevases tervishoiukorralduses aitab mõista eelmisel aastal valminud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ülemaailmne strateegia inimesekesksetest ja integreeritud tervishoiuteenustest. Vajadus sellise strateegia järele tulenes viimaste aastakümnete kogemustest ja arusaamast, et tuleviku väljakutsetele – olgu selleks vananev elanikkond, mittenakkuslike haiguste suurenev koormus või ka Ebola-sarnaste nakkushaiguste ootamatu levik – vastamiseks ei piisa senisest tervishoiukorraldusest. Muutuma peab rahastamine, tervishoiu juhtimine ja teenuste korraldus, sest harjumuspäraselt jätkates ei ole võimalik saavutada oluliselt paremaid tulemusi.

WHO-l ei ole paraku välja pakkuda lihtsaid ja standardiseeritud lahendusi. Iga riigi tervishoiusüsteem on eriline ja seetõttu universaalsed lahendused ei tööta. Ühtsed on küll põhimõtted, millest süsteem peab lähtuma ja samuti arengusuunad, mille poole liikuda.  Lahendused – kuidas midagi teha – tuleb siiski igal riigil endal välja töötada.

Rahvusvaheline konsensus on siiski olemas selles, et sõltumata riigi arengutasemest ja kohalikest oludest, on inimesekeskse süsteemi vundamendiks hästi toimiv ja tugev esmatasandi tervishoid. Kindel on ka see, et nii rahastamise kui tervishoiu teenuste osutamise korraldus peab tulevikku vaatavalt tervikuna muutuma. Muutuma esmatasandi ja kogukonna kesksemaks, paindlikumaks, olema kohandatav iga inimese vajadustele ning seadma esikohale igakülgse abi väljaspool haiglat ja hooldekodu. Võib küll nii kuulda kui lugeda, et patsiendid tahavad käia perearstil, eriarstil, EMOs, kutsuda kiirabi, saada haiglasse, lasta end uurida, surra intensiivravis… Need on siiski sümptomid, mille avaldumise põhjus võib hoopiski peituda tänase tervishoiukorralduse väheses inimesekesksuses. Inimese ootus on ju tegelikult olla terve alates turvalisest ja rahulikust sünnist kuni väärika surmani kõrges vanuses ja ümbritsetuna oma perest.