Pimedaks jättev raske haigus jääb sageli õigel ajal avastamata

Pool idabeedihaigetest ei tea, et neil on suhkurtõbi, kuigi kõrge veresuhkru taseme saab vereprooviga kiiresti välja selgitada. Foto: Panther Media/Scanpix

Hinnanguliselt ei tea iga teine diabeedihaige, et tal on suhkurtõbi, kuid selle haiguse varane avastamine aitab terviseprobleeme kontrolli all hoida ja tõsiseid tervisekahjustusi vältida.

Isadepäeval, 13. novembril korraldasid Eesti diabeediliit ja Eesti arstiteadusüliõpilaste selts juba seitsmendat aastat järjest veresuhkru mõõtmise kampaania, et tähistada 14. novembril toimuvat maailma diabeedipäeva. Veresuhkrut sai lasta tasuta mõõta Selverites üle Eesti. Kampaania osutus väga populaarseks ja kahe tunni jooksul mõõtsid Tartu ülikooli arstitudengid üle Eesti 3000 inimesel veresuhkru taset. Üle normi kõrgemat veresuhkru näitu leiti 18 protsendil testituist.

Eelmisel aastal mõõdeti diabeedipäeval veresuhkrut 3431 korda, sealhulgas ka 54 lapsel. Noorim osaleja oli neljaaastane ja vanim 93-aastane. Normist kõrgem veresuhkur avastati 16,4 protsendil kontrollitutest.

«Diabeeti haigestunute arv kasvab kogu maailmas ja nii ka Eestis. Teist tüüpi diabeet on haigus, mille puhul ei pruugi alguses iseloomulikke sümptomeid esineda, nii ei tea umbes pooled diabeetikutest, et neil see haigus olemas on. Samal ajal võib kõrge veresuhkur kahjustada südant ja veresooni, silmi, neerusid, närve, hambaid, samuti on diabeetikutel kõrgem risk infektsioonide tekkeks,» rääkis Eesti diabeediliidu juhataja Ulvi Tammer-Jäätes. Diabeeti ei saa välja ravida, aga diabeedi kontrolli all hoidmine aitab ära hoida hilisemaid tüsistusi, mille hulka kuuluvad pimedaksjäämine, neerukahjustused ja jalgade amputeerimine.

Eesti elanikest põeb diabeeti kokku viis protsenti ehk ligikaudu 70 000 inimest, neist 90 protsenti teist tüüpi diabeeti (peamiselt mõjusa geneetilise eelsoodumuse ja ülekaalu tõttu). Kümme protsenti põeb esimest tüüpi diabeeti, mis on vähese geneetilise eelsoodumusega autoimmuunhaigus.

Üks viis diabeeti haigestumise varakult avastamiseks on veresuhkru mõõtmine. «Eriti peaks veresuhkru taset mõõtma kõik tüsedad inimesed, kel vanust üle 40. Samuti võiks veresuhkru vastu huvi tunda need, kel mureks kõrge vererõhk või kõrge kolesterool. Oluline on pärilikkus – risk on suurem inimestel, kelle suguvõsas on esinenud diabeeti. Veresuhkru taset tasub jälgida ka naistel, kellel on esinenud rasedusaegne diabeet,» soovitas Tammer-Jäätes.

Valutu diabeediravi lastele

Täna keskpäeval annab Eesti laste ja noorte diabeedi ühing (ELDÜ) riigikogu sotsiaalkomisjonile üle tänutahvli selle eest, et sai käesoleval aastal riigieelarvest ühekordse eraldisena 75 000 eurot. Selle summaga aidati lastel alustada insuliinipumba ravi ja pidevat veresuhkru monitooringut. See raviviis pakub parimait ravitulemust ning aitab lapsel ja tema lähedastel elada normaalset elu. Insuliinipumba abil saab vältida lastele haiget tegemist, sest last ei ole vaja viis kuni kaheksa korda ööpäevas süstida ega mõõta veresuhkrut sõrme 9–12 korda augustades. Insuliinipump annustab insuliini valutult ja glükoosimonitooring näitab reaalajas veresuhkru väärtusi monitori ekraanil.

ELDÜ juhataja Kristi Peegli sõnul on hea diabeedi kontroll oluline ja kordades odavam kui tagasipöördamatute tüsistuste ravi. «Riikides, kus diabeeditarvikud on kõigile kättesaadavad, tehtud uuringud näitavad, et esimest tüüpi diabeeti haigestunud inimese eluiga võib tänapäeval olla samaväärne või ka pikem diabeeti mittepõdevast inimesest, kuna diabeeti põdev inimene pöörab suurt tähelepanu tervislikule eluviislile, sealhulgas toitumisele ja kehalisele aktiivsusele,» selgitas Peegel.

2016.  aastal on saanud heategevuse toel (projekt «Väike panus, suur mõju», Rat Race Tallinn ja Pärnu, erinevad annetajad ja riigieelarve eraldise abil), endale insuliinipumba 55 last. Kokku on Eesti haigekassa andmetel alustanud oktoobrikuu seisuga inusliinipumbaravi 69 last, see tähendab et 80 protsenti lastest ja peredest on vajanud 2400 eurose ravi alustamiseks toetust keskmiselt 1238 eurot, haigekassa tasub 2400 eurost pisut alla 1000 euro, perede enda panus on kümme protsenti.

See tähendab, et kaasaegne diabeediravi ei ole lastele kättesaadav, kui selleks ei ole võimalik kasutada heategevuse või riigieelarve toetust. «Kahjuks peame tõdema, et olukord ei parane oluliselt ka 2017. aastal, mil haigekassa vähendab sensoriga töötava insuliinipumba omaosaluse summat vaid 220 eurot, mis tähendab, et pideva glükoosimonitooringu võimalusega insuliinipumba eest tuleb endiselt tasuda ligikaudu 1200 eurot, igakuised ravikulud jäävad sensorravi puhul ligi 120 euro juurde, see tähendab aastas 1440 eurot. See on paljudele Eesti peredele kallis ja kättesaamatu», selgitab igapäevaselt diabeeti põdevate laste peresid nõustav ja toetav Kristi Peegel.

«Arvestada tuleb seda, et täna diagnoosi saanud inimene peab ravimite ja tarvikute toel oma tervist hoidma terve eluea. Kui mõtleks korraks kõik koos, kuidas saaks üheaastasena diagnoosi saanud laps elada täisväärtuslikult vähemalt 70aastaseks? On ju selge, et täna diabeeti põdeva inimese ravivahenditesse investeeritud eurod võimaldavad tulevikus kokku hoida sama inimese kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid ravi- ja sotsiaalabikulutusi,» ütles teine ELDÜ juhatuse liige Piret Loomets.

Eesti põeb esimest tüüpi diabeeti 650 last, nendest ligikaudu 350-l on insuliinipumbad. Valdava enamuse insuliinipumpadest on Eesti lapsed saanud heategevuse toel. Probleemist teavitamiseks viibki ELDÜ koostöös aktsiooniga «Meie panus» täna riigikokku tänutahvli 33lt lapselt, kes on saanud sel aastal riigieelarve toel endale insuliinipumba ja/või pideva glükoosimonitooringu seadme.

MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing on tulumaksusoodustusega mittetulundusühing, kõik sihtotstarbelised annetused suunatakse laste paremasse ravikvaliteeti, et hoida nende elu ja tervist. Annetusi kogume arvelduskontole nr EE972200221047225180 ja kõnesid ootame annetusnumbrile 9008805, kui kuulad kõne lõpuni, toetad diabeedilapsi viie euroga.