Väike Amii võitleb vapralt elu eest

Ida-Tallinna keskhaigla sünnitusosakonna enneaegsetest beebidest mõned kaaluvad vaid 700 grammi. Foto: Tairo Lutter

Liisi ja Marguse enneaegu sündinud tütreke võitleb Ida-Tallinna keskhaiglas (ITK) elu eest. Arstid ja õed teevad kõik endast oleneva, kuid olukord on väga raske, sest elada tuleb üks tund korraga. Ühe enneaegse lapse on paar varem juba kaotanud.

Kui Liisi (30, nimi muudetud) 2014. aastal taas lapseootele jäi, oli tema ja abikaasa Marguse (37, nimi muudetud) rõõm suur, sest last olid nad püüdnud saada juba aastaid, kuid varem oli rasedus kaks korda katkenud. Nüüd tundus kõik hästi minevat. Pärast raseduse katkemise seisukohalt ohtliku aja möödumist oli poiss ikka veel kõhus ja terve. Riigiametnikuna töötav Liisi ja keskastme juht Margus ootasid last oma perre väga, ostsid talle koos riideid ja mänguasju.

Kuid siis juhtus midagi ootamatut. «25. rasedusnädalal otsustas Roland, et on aeg kõhust välja saada,» rääkis Liisi. «Kutsusime kiirabi ja kihutasime haiglasse.» Ida-Tallinna keskhaigla arstidel õnnestus last veel mõni nädal ema kõhus hoida, kuid siis muutus emakakael liiga lühikeseks ja laps tuli keisrilõikega emaüsast välja võtta. Roland tuli ilmale 26. rasedusnädalal. Ta kaalus kõigest 1034 grammi ja viidi kuvöösi – enneaegsetele vastsündinutele mõeldud aparaat, kus temperatuur on reguleeritav ja hoitakse ema kõhus oleva keskkonnaga võimalikult sarnasena. Keegi ei teadnud, mis järgmiseks juhtub.

«Minu kui isa jaoks oli see väga suur šokk,» meenutas Margus. «Kogu elu pöörati justkui pea peale. Kõige raskem oli see, et pidin suurema osa ajast Liisist lahus olema.» Margus sai küll kümme päeva isapuhkust, kuid siis pidi ta tööle naasma. Ka ööbida tuli tal kodus, samas kui Liisi jäi lapse juurde haiglasse. «Olin kogu aeg pisikese Rolandi juures. Väga raske oli, sest ei olnud isegi võimalik öösel mehe kaisus nutta,» rääkis Liisi.

Homsel ülemaailmsel enneaegsete laste päeval rõhutab ITK, et kõigil selliste beebide vanematel võiks olla tasuta perepalat.

Roland oli siiski peagi piisavalt tugev, et minna koos emaga Mustamäe lastehaiglasse. Liisi sõnul oli see suur muutus, sest pere oli ITK sünnitusmajaga juba harjunud. «Siin (ITKs – toim) on äärmiselt südamlikud ja targad arstid ja õed. Kõik inimesed on väga lahked ja sind hoitakse justkui vati sees. Olime jõudnud ka teiste siinsete emade-isadega sõbruneda, ja siis tuli kõike uuesti otsast alustada,» meenutas Liisi. Ka Marguse sõnul uues kohas «ninnunännutamist» ei olnud, kuid arstid ja personal olid ka seal professionaalsed ning tingimused head.

Lastehaiglas läks Rolandil esialgu hästi, kuid siis muutusid pisipoisi näitajad järsku halvaks. «Laps viidi intensiivraviosakonda ja seitsme tunni pärast olime ta kaotanud,» rääkis Liisi. Vanemad jäid leinama poega, keda nad ei olnud veel päriselt tundma õppinudki.

Kaks platsentat

Kuid Liisi ja Margus ei andnud alla. Kahe aasta pärast jäi Liisi taas lapseootele. Sel korral ootas ta väikest tüdrukut, kuid peagi sai selgeks, et ka temaga ei pruugi kõik ootuspäraselt minna. «Selgus, et mul on kaks platsentat, mida ühendab üks suur veresoon,» rääkis Liisi.

Kuna Liisil oli juba üks enneaegne laps olnud, võtsid arstid ta raseduse algusest peale jälgimise alla ja kontrollisid tavapärasest sagedamini pisiasjadeni välja, kas lapse ja emaga on kõik korras. Esialgu tundus kõik laabuvat, kuid siis, raseduse 29. nädalal, lõhkes platsentasid ühendav veresoon. Samal ajal kui kiirabi Liisit Ida-Tallinna keskhaiglasse sõidutas, valmistati haiglas juba kõik vajalik ette. Kohe kui Liisi haiglasse jõudis, tehti talle keisrilõige. Paraku ei läinud ka sel korral kõik hästi. Laps sai sündides insuldi ja suure verekaotuse tõttu oli ohus ka Liisi elu. 1604 grammi kaaluv Amii viidi kiiruga vastsündinute intensiivraviosakonda.

Kõik see juhtus kahe nädala eest. Praegu on Liisi enam-vähem taastunud, kuid väike Amii on siiani kuvöösis ja tema elu ripub juuksekarva otsas. Kui Liisi parajasti ei maga, on ta kogu aeg lapse kõrval ja Marguski veedab võimalikult palju aega lapse juures. «Võtan ta iga päev kolme tunni kaupa oma rinnale känguruasendisse. Siis kuuleb ta minu südame häält, tunneb mu puudutust ja muutub hästi rahulikuks,» rääkis Liisi. Vanemate sõnul reageerib tüdrukutirts nii ema kui ka isa häälele. «Kui oleme ta läheduses, ta ringutab, liigutab oma väikest käekest, pöörab pead ja haigutab,» kirjeldas Liisi. «Eks ta ole meie häält juba ema kõhus olles kuulnud ja teab, kellega tegemist,» arvas Margus.

Ida-Tallinna keskhaigla neonatoloogiaosakonna juhataja Pille Andressoni sõnul on laps siiski raskes seisus. «Insuldi tõttu, mille Amii sündides sai, võivad tal hilisemas elus tekkida mitmed probleemid, kuid loodame siiski parimat. Praegu ta kosub ja vanemad hoolivad temast väga, kuid seda, mida tulevik toob, me kahjuks veel ei tea,» kõneles tohter.

Enamik enneaegsetest jääb ellu

Andressoni sõnul jääb tänapäeval 92 protsenti enneaegsetest lastest ellu ja suur osa neist saab elada täisväärtuslikku elu. Seda kinnitavad ka vastsündinute osakonna seintel rippuvad ohtrad fotod, millel on näha rõõmsaid beebisid ja väikelapsi, kellest nii mõnigi on ilmavalgust nähes kaalunud vaid 700 grammi ringis. Enam-vähem sama suur on pool pakki piima. Pildid on osakonnale saatnud laste vanemad. «Need lapsed on mulle kõik väga armsad. Iga kord, kui laste vanemad neid meile näitama tulevad, annab see mulle palju jõudu ja kõik ülejäänud töötajad on siis ka hästi elevil. Hiljuti tõid vanemad meile näiteks näha ühe poisi,» rõõmustas Andresson.

Tema sõnul on arstidel ja vanematel enneaegsete lastega esialgu väga palju vaeva, kuid seda suurem on rõõm, kui kõik läheb hästi. «Teed kõik endast sõltuva, aga kunagi ei tea, mis järgmisena juhtub. On ka neid lapsi, kelle elu päästa ei ole õnnestunud. Need lapsed tulevad minuga koju kaasa ja jäävad eluks ajaks kummitama, sest ikka mõtled, et oleksid saanud ehk midagi paremini teha,» tõdes Andresson.

Arsti hinnangul oleks palju abi ka üle-eestilisest andmebaasist, kust saaks näha, kuidas siin sündinud lastel pärast sündi edasi läheb. «Praegu on riigil andmed üksnes lapse sünnijärgse seitsme päeva kohta. Ülejäänud aja kohta on meil küll oma andmed, kuid sageli me siiski ei tea täpselt, mis meie väikestest patsientidest edasi saab,» rääkis Andresson. Samuti võiks tema arvates enneaegse lapse ravi hinna sees olla nii ema kui ka isa majutus perepalatis, nii et nad mõlemad saaksid võimalikult palju beebi kõrval olla. 

Neile probleemidele soovib ITK tähelepanu juhtida ka homme, rahvusvahelisel enneaegsete laste päeval, mil sirelililla valgusega kaunistatakse nii ITK sünnitusmaja kui ka mõned teised Tallinna hooned.

Andresson tõi välja ka positiivseid arenguid. Esiteks on ITKs juba mõnda aega olemas rinnapiimapank, kust ka väike Amii sai doonoremade piima nii kaua, kui Liisil oli võimalik hakata talle andma oma piima. Teiseks on vastsündinute ravi muutunud ka lapsekesksemaks. «Kui varem pandi kõik vastsündinud lapsed hingamisaparaadi alla, siis nüüd vaatame kõigepealt, mida laps ise suudab, ja tuleme appi alles siis, kui see on vajalik,» tõi üle 19 aasta enneaegsete laste eest hoolitsenud Andresson näite.

Kokku sünnib Eestis enneaegu umbes kuus protsenti lastest. Ka väike Amii oleks tegelikult pidanud ilmavalgust nägema alles jaanuaris. Nüüd sõltub lapse ellujäämine tema visadusest, vanemate lähedusest ning arstide ja õdede hoolitsusest. «Elame üks tund korraga ja loodame, et kõik läheb nii hästi kui vähegi võimalik,» rääkis Liisi. «Isegi asju ei ole me koju ette ostnud, sest kui midagi peaks valesti minema, teeb see veel rohkem haiget,» lisas Margus. «Teame seda eelmisest korrast. Kui Amii otsustab meie juurde jääda, siis anname endast kõik, et tal oleks meie peres hea kasvada.»