Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Üliallergilisel naisel ilmnes ka talumatus abikaasa vastu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Johanna jaoks on õues käimine võimatu.
Johanna jaoks on õues käimine võimatu. Foto: SCANPIX

Kui tavaliselt teevad inimesed nalja, et nad on kõige suhtes allergilised, siis ühe ameerika naise jaoks on see reaalsus.

29-aastane Johanna Watkins on elanud viimased aasta aega üksi oma magamistoas, vahendab The Independent.

Ta on allergiline nii tolmu, toidu, kemikaalide kui ka paljude muude asjade suhtes, mistõttu on tema abikaasa Scott ehitanud talle «turvalise ala», kus aknad kinni, päike ei paista ja terve tuba on n-ö kilesse pakitud.

Johanna on ka allergiline enamiku inimeste lõhna suhtes, seal hulgas ka abikaasa oma. Scott ei saa oma naist kallistada ilma, et teeks talle liiga, mistõttu elavad nad eri tubades.

Pärast 30 arsti valediagnoosi leiti Johannal lõpuks olevat nuumrakkude aktiveerumise sündroom (ingl.k mast cell activation syndrome ehk MCAS).

MCAS diagnoositi esimest korda kõigest üheksa aastat tagasi, mistõttu teatakse sellest haigusest üsna vähe. Sellegi poolest usutakse, et 1–15 protsenti inimestest võivad põdeda seda haigust.

Enamikul inimestel on siiski MCASi kergem vorm, mida on kerge kontrolli all hoida. Johanna on aga erakordselt raske juhtum, mis ei allu mitte ühelegi ravile.

Johanna lahkub magamistoast vaid arsti visiitideks ja ka see lühikene aeg kannatab ta valu käes.

«Nii kui uks avaneb, ma tunnen seda. Mu keha on täielikult rünnakuvalmis,» sõnas Johanna. «Selline tunne nagu mu keha võitleks iseendaga, kurk paisub ja on selline tunne, et keegi lämmatab mind.»

Johanna saab süüa väga väheseid asju: lambalihast hakkliha, kindlat tüüpi veiseliha, kurki ja porgandit. Scott valmistab iga päev tunde süüa ning on ka ise aasta aega samu toite söönud.

Hoolimata raskustest püsivad Johanna ja Scott positiivsed. «Ma võiks ju viriseda selle üle ja tõesti, on päevi mil ma soovin, et seda ei oleks. Aga see on ja sinna pole midagi parata,» sõnas Scott.

Tagasi üles