/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2014/03/31/2929360t1hc503.jpg)
Me jätame igale poole maha jälgi – nahaosakesi, mis annavad tunnistust meie harjumustest, nii menüüst kui ka tarvitatud ravimitest. Tulevikus võib just nende jälgede abil lahendada kuritegusid.
Mobiiltelefoni pealt võetud analüüs annab üllatavat infot
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
DNA ja sõrmejäljed on olulised asitõendid inimese süü või süütuse kindlaks tegemisel, kuid alati ei pruugi olla need piisava kvaliteediga või suurusega, kirjutab CNBC.
Teadlaste grupp eesotsas Amina Bouslimani uurisid naharakke, mis olid pärit 39 mobiililt. Naharakkudelt leiti palju erinevat infot. Uurimisrühm leidis ravimite, nagu põletikuvastaste ja seenhaiguste kreemide, kiilaspäisuse ravimite, antidepressantide ja silmatilkade jälgi. Ka oli mobiilidel toidujälgi, näiteks tsitruseliste, kofeiini ja erinevate maitseainete jälgi. Väärib märkimist, et testides leiti ka päikesekaitsekreemi ja sääsetõrjevahendite jääke, kuigi neid oli kasutatud ammu.
Mobiilidelt saadud andmeid võrreldi uuringus osalenute kätelt võetud proovidega. Pannes kokku nii kogutud molekulide andmed saab ühe inimese kohta üllatavalt palju teada.
«Analüüsides mobiilil olevaid molekule saame me öelda, kas tegu on naisega, kas ta kasutab kallimat kosmeetikat, kuivatab oma juukseid, joob kohvi, eelistab veini või õlut, armastab vürtsikat toitu, kas ta ravib depressiooni, kasutab päiksekaitse kreemi või putukatõrjevahendeid ehk veedab rohkem aega väljas,» rääkis California ülikooli järeldoktorant Amina Boulisman. Selliste andmete kasutamisel on üks aga, neid ei saa seostada inimesega nii nagu on see võimalik sõrmejälgede või DNA põhjal. Küll aga võib see anda vihjeid inimese kohta.
Meeskonna sõnul, et selline lähenemine nõuaks senisest märksa suuremat molekulaarset andmebaasi. Selliseid andmebaase saaks kasutada alates terroristide jälgimisest, saastatuse jälgimiseks aga ka jälgimaks, kas patsiendid tegelikult võtavad ravimeid.