Isehakanud kiropraktik vigastas imikut korduvalt

Beebi jalad. Pilt on illustratiivne. Foto: Panther Media/Scanpix

Riigikohus mõistis lapse vigastamises süüdi isehakanud kiropraktiku Vladimir Hitrovi, kes elukaaslase lapsega võimeldes tekitas poisile raskeid tervisekahjutusi. Mees ise õigustas oma tegevust sooviga kasvatada lapsest tõeline mees, mitte plika.

Vladimir Hitrov anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 2015. aasta kevadel võimlemise käigus murdis enda elukaaslase 10‑kuuse lapse parema õlavarreluu ja tekitas vasaku õlavarreluu ülaotsa seesmise serva killulise murru, seisab riigikohtu otsuses. Samuti on mees põhjustanud lapse mõlema reieluu keskosade traumad, mille luuümbrise reaktsioon viitab luumurru või põrutuste tagajärjele.

Samuti süüdistati V. Hitrovit selles, et ajavahemikul 10. kuni 18. aprillini 2015 tekitas ta võimlemise käigus lapsele parema reieluu ülaotsa seesmise serva killulise murru, millega kaasnes füüsiline valu.

  Harju maakohus mõistis mehe selle aasta 17. veebruaril õigeks. Kohus nõustus süüdistuse versiooniga, et imikul tuvastatud erineva vanuseastmega luumurrud on V. Hitrovi sooritatud võimlemisharjutuste tagajärg, kusjuures neid sooritati ülemäärast jõudu kasutades ning lapse instinktiivset vastupanu maha surudes.

Otsuses viidatakse kahe tunnistaja ütlustele, et V. Hitrov tegeles lapsega viisil, mis tekitas neis mõlemas hirmu lapse pärast. Ka märgib kohus, et vaadates videot, millel on jäädvustatud V. Hitrovi poolt väidetavalt sooritatud harjutused, tekkis ka kohtul kõrvalseisjana kahtlus, kas mehe tehtud  harjutused on kohased selles vanuses  lapsele.

Maakohus leidis, et kui täiskasvanu teeb beebiga intensiivselt harjutusi, mida ei ole erialaspetsialist ette kirjutanud, on võimalik, et lapsel võivad võimlemise käigus tekkida tervisekahjustused ning laps võib tunda füüsilist valu. Kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes ei saa praegusel juhul tõsikindlalt väita, et V. Hitrov soostus võimaliku tagajärjega.

Kohtu hinnangul lähtus V. Hitrov lapse kasvatamisel sellest, et poiss peab olema füüsiliselt arenenud ning last ei tohi ülemäära hellitada, s.o poisist ei tohi kasvatada plikat. Kogutud tõenditest ei saa kohtu hinnangul  kuidagi järeldada, et V. Hitrov oleks lapsesse halvasti suhtunud.

Enamik tõendeid viitab kohtu hinnangul sellele, et V. Hitrov tegutses oma teada parima äranägemise kohaselt ja uskus tõsimeeli, et tema tehtav võimlemine on last arendav, mitte kahjustav. Kohus ei välistanud, et V. Hitrov pidaski lapse nuttu jonniks ning välistas enda jaoks seetõttu juba eos võimaluse, et tema tegevus võib olla lapsele valus ja vigastusi tekitav.

Lapse käsi rippus jõuetult

Pealtnägijad on kirjeldanud Hitrovi tehtud harjutusi sedavõrd ekstreemsetena, et nad ei suutnud neid vaadata. Ka selgub kohtumaterjalidest, et tunnistaja sõnul ütles ta mehele, et need harjutused võivad last kahjustuda, mida V. Hitrov enesekindlalt aga lihtsalt ignoreeris. Kui V. Hitrovi väitel olid harjutused mõeldud soosima lapse arengut, siis pealtnägijate kirjelduse kohaselt kadus pärast võimlemist imikul soov ja huvi käimise vastu, kuigi enne oli ta teinud juba mõningaid samme.

Iseäranis ilmne oli võimlemise mõju ajaliselt hilisemate vigastuste puhul, kui esmalt oli märgata lapse vähenenud aktiivsust liikumisel, kusjuures lapse parem käsi lihtsalt rippus ning tal oli raske võtta mänguasju ja roomata. Mõne päeva pärast märkas pealtnägija, et lapse jalg oli pööratud väljapoole ning ta ei saanud sellele toetuda ning nuttis, kui jalga liigutati.

Maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustas  ringkonnaprokurör Lea Pähkel, kelle arvates oleks V. Hitrov pidanud elukogemusele tuginedes vähemalt möönma, et tehes lapsega ekstreemseid harjutusi, mille käigus laps karjub valust, võib harjutuste jätkamine põhjustada tervisekahjustuse.

Ilmselgelt polnud tegu jonniga

Tallinna ringkonnakohus tühistas 17. märtsi maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega mõistis V. Hitrovi karistusseadustiku § 121 lg 2 punktide 2 ja 3 järgi süüdi ning karistas teda üheksakuulise vangistusega. Kohus jättis vangistuse üheaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kui täiskasvanu väänab ja surub väikest last ebaloomulikesse asenditesse, siis isegi kui tema eesmärgid on kantud lapse füüsilise arengu huvidest, on lapse nutt sellise tegevuse juures piisav märk sellest, et lapsel on valus ja et lapsele on haiget tehtud.  

Lapse eale ja füüsilistele eeldustele mittevastav füüsiline kohtlemine ja samaaegne lapse karjuv nutt on selge signaal selle kohta, et selline võimlemine tuleb lõpetada. Kohtukolleegiumi hinnangul on objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et kui täiskasvanud meesterahvas surub beebit ebaloomulikesse asenditesse ja laps seejuures nutab ning see toimub korduvalt, on lapsel valus neid harjutusi täiskasvanu tahte järgi teha ning harjutuste iseloom oli selline, et võimalik oli ka vigastuste teke.

Kuna süüdistatav võimles lapsega pikema aja kestel, tegi seda järjepidevalt ja laps nuttis võimlemise ajal, ei saa seda kohtu hinnangul enam tõlgendada jonnina.

Mehe kaitsja vaidlustas selle otsuse. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus on materiaal- ja menetlusõiguslikult veatu ning lükkas selle kaebuse tagasi. Riigikohus leidis, et Hitrov sai lapsega võimlemisharjutusi tehes aru ning leppis asjaoluga, et tema sooritatud harjutused põhjustasid lapsele märkimisväärset valu. Riigikohus jättis jõusse üheksa kuu pikkuse tingimisi karistuse.